Raineri pöördumine viimase salvestuse eel välisministeeriumis
16. detsembril 2022
“Tere, minu nimi on Rainer Sternfeld ja te kuulate saatesarja “Globaalsed eestlased”, kus meie eesmärgiks on luua mälupilt sajast silmapaistvast Eesti inimesest üle maailma, üksteiselt õppida ning tuua meid teineteisele lähemale.” Need sõnad – üksteiselt õppida ning tuua meid teineteisele lähemale – on olnud see, mida ma loodan, et saatesari on aidanud saavutada.
Idee luua saatesari sündis sellest, et Californias elades ja tööreisidel üle maailma eestlastega kohtudes sai selgeks, et meil oli selleks ajaks 25. vabaduseaasta jooksul tekkinud terve rida inimesi, kes olid oma valdkonna tipus või kellel on lihtsalt huvitav lugu. Kuid need lood ja õppetunnid ei jõudnud Kodu-Eestisse tagasi. Veel vähem oli nende kohta teada üle terve Eesti diasporaa, mis on alles üsna noor ja maksimaalselt paarisaja tuhande inimese suurune.
Arvestades, et meid on Kodu-Eestis 1,3 miljonit, kuid sellele lisaks elab 0,2 miljonit ehk 15% meie diasporaast väljaspool Eestit, peaksime teadlikult püüdma kõiki eestlaseid üle maailma siduma üheks võrgustikuks. Eestist lahkujaid mugavuspagulasteks nimetamine on silmakirjalik ning nende eemale tõrjumine ei tee meid kuidagi tugevamaks ega targemaks.
Nii tekkis 2016. aasta alguses mõte, et ehk oleks see hea kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks? Vabariigi aastapäeval rääkisingi sellest Ede ja Sten Tamkivile ning Daniel Vaarikule. Nende toetus oli julgustav ja sellel päeval sündis kogukondlik projekt, eesmärgiga intervjueerida sadat silmapaistvat eestlast (ja Eesti sõpra) üle maailma.
Hakkasin küsima soovitusi saatekülaliste kohta, tegin tabeli, mis on kogukonna toel kasvanud tänaseks päris suureks. Ma ei osanud arvata, et see teekond saab olema seitse aastat pikk, kuigi ennast tundes oleks pidanud juba ette teadma, et ma ei pääse nii kergelt, kui algselt arvasin.
Esialgu polnud sarjal nime. Oli selge, et see pole sari pelgalt Välis-Eesti kogukondadega. Maailm on vaba, enam pole raudset eesriiet, mis jagab meid „seespool olijateks” ja „välisteks”. Seda enam kui arvestame, et Torontos elavaid eestlaseid peame väliseestlasteks, kuid Ülem-Suetukis elavaid eestlaseid kutsume Siberi-eestlasteks. Sel juhul on sõna “väliseestlane” konfliktis iseendaga ja tänase päevaga, kus Eesti on vaba ning üle ilma elavad eestlased on lihtsalt eestlased.
Nii sai sarja nimeks “Globaalsed eestlased”, mis on ehk veidi lohisev ja tekitas esialgu küsimusi, kuid midagi paremat me sel hetkel välja ei mõelnud. Saime teada, et Silver Tambur oli väljaandes “Estonian World” seda sõnapaari kasutanud terve rea sarnaste kirjalike intervjuude kategoriseerimisel. Ka Silver oli päri, et võiksime seda saate nimena kasutada.
Kui hästi järele mõelda, on see sõnapaar määratud kaotama oma väärtuse sel hetkel kui meie diasporaa ongi üleilmselt võrgustunud ja proaktiivne. Me ei tuleks selle peale, et täna sama sõna teiste rahvusgruppide peal kasutada – näiteks “globaalsed iirlased” või “globaalsed liibanonlased” kõlab juba eos õõnsana. Võin etteruttavalt mainida, et tulen selle mõtte juurde veel tagasi.
Eestlaste liikumine vabas maailmas on andnud meile võimaluse panna end teistega võrdselt proovile erinevate elualade tippudes. Tänu nimetet vabadusele ning internetile on meil nüüd võimalus siduda hajaeestlased üheks aktiivseks võrgustikuks. Eelnevalt mainitud Iiri ning Liibanoni diasporaade puhul ületab väljaspool kodumaad elavate inimeste arv mitmekordselt kodumaal elavate oma. See pole omaette väärtus ega eesmärk, kuid ilmestab hästi seda, et diasporaa on rohkem mõttelaadi küsimus kui füüsiline asukoht. Seetõttu olen tänulik Joonas Sildrele, kes tegi sarjale alloleva illustratsiooni, mis tabab seda mõtet üsna hästi.
Soovisime, et sellest saaks pika formaadiga saatesari, kus me anname inimestele platvormi, kus nad tunnevad end turvaliselt oma isiklikke lugusid ning mõttemaailma avada, täpselt nii nagu nad tegelikult mõtlevad. Toimetuses hakkasime seda tüüpi lähenemist kutsuma “100% empaatiaks”, mis kõlab klišeelikult ja võib-olla ongi, kuid seda on palju raskem teha kui esialgu tundub. See eeldab, et astud teise inimese kingadesse, püüad mõelda nii nagu tema mõtleb ja püüad mõista miks. Ainult nii saame ehitada paremat ühiskonda. Tuleb süveneda ja leida ühisosa, mitte erinevusi. Andes kiire hinnangu annad signaali, et sa ei viitsi teha seda tööd, et mõista.
Samamoodi on see sari ka kultuuriantropoloogiline mäluprojekt, mis püüab kinni ühe konkreetse ajastu vaimu, mistõttu pidid saatekülalised esindama läbilõiget kõigist võimalikest vaadetest – erinevatest geograafiatest, erinevatest migratsioonilainetest, erinevatest valdkondadest, nii eesti- kui inglisekeelsed saated, et naised ja mehed oleksid tasakaalus – et esindatud oleks nii minevik, olevik, kui tulevik. Mis kõige olulisem, et neid saateid oleks huvitav kuulata nii täna, kui 20 või isegi 50 aasta pärast.
See tähendas, et me ei saanud küsida pelgalt nimesoovitusi, need kokku koguda ja lukku lüüa. Samal ajal kui nimekiri pidevalt täienes, sõltus iga järgneva saatekülalise otsus selle inimese loo sobivusest sellesse aega ja vastupidi. Näiteks Hong Kongis maandudes ei teadnud ma, et kohtun vahva matemaatikaõpetaja Marit Zahknaga. Veel vähem teadsin, et oleks hea mõte temaga saade salvestada. Seevastu mõte salvestada saade polaarteadlase Timo Paloga tekkis juba 2016.aasta suvel, kuid salvestamiseni jõudsime alles detsembris 2022.
Isegi hetkel kui oli jäänud salvestada kolm viimast saadet, polnud kahel juhul veel kindel, kellega me need teeme. Selliselt toimetades tekkiski mõtteline ruum uute võimalike kandidaatide jaoks, vastasel juhul poleks poolte sarjas olnud inimesteni kunagi jõudnudki, sest 300-nimeliseks kasvanud tabeli haldamine on juba iseeneses paras ports tööd.
Nüüd, kui sari on jõudnud oma ettenähtud lõpuni, leiavad saated oma väärilise koha Stanfordi ülikooli raamatukogu arhiivis Californias ning Vabamu arhiivis Tallinnas. Olen tänulik, et meil on siin nii erinevate profiilidega saatekülalised: akadeemikud ja antropoloogid, ettevõtjad ja insenerid, dirigendid ja arstid, presidendid ja kunstnikud, õpetajad ja moedisainerid, ajakirjanikud ja avaliku sektori tippjuhid, mängudisainerid ja olümpiasportlased, keeleteadlased ja filmitegijad, psühholoogiateadlased ja neuroteadlased, advokaadid ja kliimateadlased, kirjanikud ja investorid, riigiteadlased ja töösturid, muusikud ning mitmed teiste valdkondade esindajad.
Lõpetuseks. Iga piire nihutav projekt paneb proovile ka meie igapäevaselt kasutatava sõnavara ning loob pinnase uudissõnade tekkeks. Näiteks Ede Tamkivi pakkus oma magistritöös välja, et üleilmselt elavaid eestlaseid võiksime nimetada hajalaeestlasteks. Samamoodi leidsin end 2022.aasta suvel ühel lennureisil mõtlemast, et kas sõna “diasporaa” asemel võiks meil olla midagi, mis sobituks paremini meie keeleruumi? Teistpidi küsides, millise eestikeelse sõnaga kirjeldada üleilmset eestlaste võrgutikku? Esimene mõte viis mind erinevate Eestis esinevate külatüüpide juurde:
Seejärel mõtlesin, et 21. sajandi inimasustus ning inimeste omavahelised väärtuspõhised võrgustikud meenutavad üha enam Paul Barani arvutivõrkude teooriat:
Siit edasi oli ainult üks samm Balaji Srinivasani võrguriigi ideeni, mis on võimeline iseseisvalt organiseeruma ning arendama kultuuri, majandust ning kogukondi, suurendades seeläbi nii diasporaa ellujäämise võimekust kui konkurentsivõimet maailmas:
Sel mõtterännakul jõudsin ringiga tagasi külatüüpide juurde ja tõdesin, et diasporaa pole midagi muud kui üks üleilmne küla ehk ilmaküla. Kas ilmaküla võikski olla diasporaa eestikeelne vaste?
Saatesarja statistika (autor Jaan Huik)
Saja saate salvestused on jäänud kahte perioodi. Alloleval kaardil tähistavad roosad kaared virtuaalselt salvestatud saateid, mis on avaldatud aastatel 2016 - 2021 ning sinised kaared saateid, mis on virtuaalselt salvestatud ning avaldatud ajaperioodil 2021 - 2023. Lisaks on roosade täppidega tähistatud linnad, kus salvestus toimus näost näkku.
Meil on ka hea meel teatada, et nende saja saatega oleme avaldanud 7563 minuti ehk 126 tunni jagu sisukaid vestlusi globaalset eestlastega. Saadete pikkused varieerusid, kuid keskmiseks saate pikkuseks kujunes 74 minutit ning kõige pikem saade oli 2 tundi ning 38 minutit. Saja saate valmistamiseks kulunud töömaht on hinnanguliselt 1200 tundi.
Saatekülalisi valides oleme püüdnud anda hääle kõigile. Võimaluse jagada enda lugu said inimesed erinevatest valdkondadest, kõikidest vanusegruppidest. Näiteks noorim saatekülaline oli Josh Gold ning vanim saatekülaline Jüri Arrak. Need intervjuud on andnud platvormi erinevate häälte kuulmiseks ja oma kogemuste jagamiseks. Loodame, et oleme kaasa aidanud maailmapildi rikastamisele ning uute vaatenurkade lisamisele.
Kuue ja poole aasta jooksul on saated ilmavalgust näinud läbi erinevate partnerite kanalite seal hulgas Memokraat, Vikerraadio, Levila, Estonian World, Edasi.org ning ERR. Tänu partneritele jõudsid sõnad kindlasti rohkemate inimesteni, kuid nende tehniliste lahenduste tõttu ei tea me oma haaret päris lõpuni välja. Graafikul on kujutatud kumulatiivset meile teadaolevatele andmetele põhinevat kuulamiste arvu ajaperioodil 2016 - veebruar 2023. Siiski tuleb märkida, et tegelik kuulajate arv on tõenäoliselt palju suurem, kui siit näha ja suuresti eelnevalt mainitud põhjustel. Sellegipoolest on meil hea meel näha sedavõrd suurt huvi ja pidevat kuulajaskonna kasvu, mille osas me loodame, et see jätkub.
Tänusõnad
Seitse aastat pole ühe inimese elus kuigi pikk aeg, kuid saatesarja “Globaalsed eestlased” tegemiseks olnud aeg on olnud mitmes mõttes privileeg. Minu töö üleilmne iseloom, avatud maailm ning internet on andnud võimaluse õppida tundma Eesti diasporaad läbi tuntud ja vähemtuntud inimeste lugude ning jagada nende mõttemaailma kuulajatega. Olen tänulik, et sain seda teha nii paljude kaasteelistega, sest üksi poleks sellise mõõtmega projekti olnud võimalik teha – see on olnud tõeline kogukonnaprojekt. Suurimad tänud järgnevatele inimestele ning organisatsioonidele:
Kõigepealt soovin tänada oma abikaasat Anu Sternfeld’i, kes on olnud (jälle) nii kannatlik ja toetav kogu selle teekonna vältel.
Soovin tänada kõiki saatekülalisi, kes võtsid aja, et jagada oma mõttemaailma, oma elukogemusi. Teie teetegi Eestit suuremaks ja paremaks. Oli erakordselt vahva teha neid salvestusi üle kogu maailma, nii füüsiliselt kui üle videosilla.
Ede Schank-Tamkivi, Sten Tamkivi ja Daniel Vaarik, kes olid olnud selle projekti algusest lõpuni lugematutel kordadel kaasas. Ilma nende toetuseta poleks ma seda sarja alustanud ja ilmselt oleme sellest kõigest rääkides veetnud sadakond tundi.
President Toomas Hendrik Ilves, kes on olnud väsimatu sarja toetaja – viinud meid kokku mitme saatekülalisega, aidanud mõtestada eilset ja tänast ning kes mõistab ilmaküla olemust erakordselt hästi.
Esimene vabatahtlike grupp, kes aitas nii külalisi mõelda kui saatemärkmeid üles kirjutada – Kadri Tartlan, Kelli Roosimägi, Annika Ljaš, Marcus Kiisa ja Triin Siil.
Need kaheksa inimest, kes moodustasid viimase pooleteise aasta jooksul saatesarja täisväärtusliku toimetuse, kelleta poleks iganädalane ilmumine mõeldavgi. Sellest on kasvanud südamlik sõprus ja ma olen elu lõpuni tänulik nende sadade tundide eest, mida nad on siia panustanud:
Hetlin Villak-Niinepuu, kes aitas küsimuste ja külalistega, Arvamusfestivaliga, ning kes kõige muude toimetuste kiuste oma Lissaboni kodus oli meie jaoks alati olemas.
Mikk Lellsaar, kes oli meie projektijuht, aitas hallata nimekirja, jälgida tähtaegu, et saated õigel ajal välja läheksid jne. Mikk aitas külalistega ühendust võtta, ette valmistada taustainfot, jne.
Martin Pedaja, kes aitas külaliste info otsimisega ning fotode töötlemisega kuniks ta ajateenistusse pidi minema.
Rivo Sarapik, kes kuulas igal nädalal läbi (vähemalt) ühe saate, töötles helipilti ning otsis hea peatsitaadi. Aitas helitehnikaga, küsimustega, saatekülalistega.
Evelin Kütt, kes kuulas läbi rohkem saateid kui keegi teine, et panna kirja kõik valitud mõtted, mida te oma postkastis igal reedel nägite.
Heido Nõmm, kes aitas seada üles meie uudiskirja lehe ning kogu podcasti failide jaotussüsteemi nii Anchoris kui Apple’is ja korrastas kogu eelnevalt ilmunud saadete kogu.
Jaan Huik, kes tegi igal reede hommikul kvaliteedikontrolli, et kõik oleks korras ning tema nupuvajutuse tulemusena jõuavad saated kõikide teie kõrvadeni-silmadeni. Lisaks aitas Jaan teha kogu saatesarja statistikat ning valmistas ette suurema osa fotosid.
Saskia Puusaar, kes aitas kuulata läbi saateid ning panna kirja valitud mõtted, kes osales aktiivselt saatekülaliste otsingus ja on meie arhivaar.
Liisi Esse ning Stanfordi ülikooli raamatukogu, kes pakkus meile ruume selleks, et korraldada president Toomas Hendrik Ilvese avalik salvestus. Olen väga tänulik, et Stanfordi ülikooli raamatukogu toetab täna ka sarja arhiveerimist.
Briti muusik Peter Josef, kes lubas kasutada oma laulu “Colour” saatesarja esimese tunnusloona.
Sander Mölder, kes on teinud sarjale tunnusloo lausa kahel korral.
Kristian Paljasma, kes aitas luua sarja esimese logo.
Joonas Sildre, kes joonistas sarjale sobiliku illustratsiooni.
Planet OS andmeteadlaste tiim, kes aitas 2016.a. erinevaid andmebaase võrreldes luua eesti diasporaa maailmakaardi.
Vikerraadio ja Ingrid Peek, kes võtsid meid eksperimentaalkorras oma kavasse. Aasta jooksul jõudis Vikerraadio eetrisse 16 saadet, mis on tänaseni seal järelkuulatavad ja mille kaudu jõudis saatesari suurema publikuni kui seda oleksime omal käel kunagi saavutanud.
Edasi.org ning Janeck Uibo, kes on omal initsiatiivil postitanud valiku saateid oma kodulehele.
Silver Tambur, Estonian World, ERR Kultuuriportaal ja Valner Valme, kes on samuti aidanid sarja aidanud oma kanalites jagada.
Rahvusraamatukogu, kes pakkus oma ruume üheks avalikuks salvestuseks.
Levila tiim, kes pakkus meile samamoodi oma eetriaega Levila Raadios.
Arvamusfestival ja Kaspar Tammist, kes pakkusid sel aastal oma magusaima ala, et saaksime salvestada seitse avalikku saadet inimestega, kelle valdkonnad lähevad ühiskonnale korda.
Vabamu, kes pakkus ruume, et teha avalikud salvestused, sh president Kersti Kaljulaidiga. Ka nemad on nõus sarja arhiveerima.
Riina Einberg, kes on pühendanud palju isiklikku aega, et saata mulle põhjalikke tutvustusi võimalikest kandidaatidest, kirjutada tagasisidet saadete kohta, veeta minuga tunde, et saateid ette valmistada.
Ja kõik need inimesed, kes on aidanud nii nimedega kui küsimustega kui igasuguste muude mõtetega: Riina Raudne, Marek Kiisa, Kristina Kiisa, Kalle Kägi, Sigrid Kägi, Kristjan Kalda, Maido Lillemets, Kristjan Lepik, Liis Lipre-Järma, Kristofer Siimar, Arno Mikkor, Ave Habakuk, Monica Kaukver, Kadri Tuisk, ja paljud paljud teised, kes mulle praegu meelde ei tule.
Lõpetuseks tänan välisministeeriumi üleilmsete eestlaste osakonda, kes võttis ise ühendust kui sarja taaskäivitasime. Marin Mõttus, Kadri Linnas ja Keit Spiegel – te olete suurepärane näide sellest, kuidas tuua riik inimestele lähemale ja ma olen väga tänulik kogu selle sujuva koostöö eest, virtuaalfoorumist Arvamusfestivali ja sealt kuni tänaseni välja.
Aitäh, armas Eesti ilmaküla!
Taaskohtumiseni
Rainer