099: Michael Pärt – filmimuusika produtsent ja toimetaja, kes mõtestab lahti nii muusika kui ka inimeste kuulmist ning kuulamist
“Eesti muusikamaailm on vapustav. Kuidas koolides on muusika käsitletud nagu inimõigus. See on igal pool, kuid see pole iseenesest mõistetav. Kui võrrelda teiste riikidega ja teiste riikide panusega muusikasse, siis ei olegi võrdlust. See hakkab lastest peale. Loomulikult, et see jõuaks lasteni, see on tegelikult kultuur ja traditsioon. Mitte ilmaasjata me just ei tähistanud laulupeo 150. juubelit, see on ainulaadne ja unikaalne Eestis. Loomulikult me leiame laulukultuure ka mujal maailmas, aga seda, mis meil siin on, ei ole kuskil olemas.”
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Michael Pärt on töötanud nii produtsendi kui mängufilmide muusika toimetajana ning teinud koostööd selliste Oscari ja Grammy artistidega-suurnimedega nagu Francis Ford Coppola, Björk, režissöör Peter Jackson, helilooja Howard Shore, jt. Ta on Arvo Pärdi Keskuse nõukogu esimees.
Michael on sündinud 1977. aastal Tallinnas, kuid emigreerus 1980ndal aastal koos perega Austriasse, kust suunduti edasi Saksamaale. Ta on lõpetanud kiitusega Londoni Kingstoni ülikooli filmi- ja telemuusika magistriprogrammi ning tema tööd nii filmi- kui plaadimuusika taustajõuna on viinud teda maailma eri paikadesse, riigist riiki. Ta on elanud, õppinud ja töötanud nii Saksamaal, Inglismaal, Islandil, USAs, Taimaal kui Uus-Meremaal.
Aastal 2008. naasis ta Eestisse, et aidata arhiveerida ning korrastada isa Arvo Pärdi loomingut. 2013. aastal sai alguse keskuse teekond uue majani, mille protsessis on Michael nõukogu esindajana aktiivselt osalenud. Peale keskuse avamist avalikkusele 2018. aastal on tema eesmärk olnud luua tihedamaid koostöösuhteid teiste muusikaorganisatsioonidega ning leida keskusele rohkem toetajaid ka erasektorist.
Selles saates räägime
Lapsepõlvest Saksamaal ja esimesest külaskäigust Eestisse,
Kuulmise järgi klaveri õppimisest,
Ülikooliaja aktiivsusest ning teekonnast filmimuusikani,
Muusikamaailma suurimate tähtedega koos töötamisest,
Eesti muusika ainulaadsusest ning
Arvo Pärdi Keskuse ideest kuni rajamise, haldamise ja jätkusuutlikuks tegemiseni.
Valitud mõtted
“Kui Berliini müür langes novembris 1989, siis olin 12-aastane. Ma olin veel laps ja ma ei vaadanud maailma peale oma enda analüütiliste mõtetega, see oli pigem reaktiivsus – nii nagu mu keskkond oli; minu sõbrad, loodus, linn, tegevus, kool – nii ma olin. Ainult hiljem avanesid maailma uksed ja mõtted ja see ajastus ühtis väga õigesti müüri langemisega. See, mis puudutab võimalusi ja seda, kuhu maailm hakkas minema, näiteks demokraatlikud suunad Ida-Euroopas ja kuidas Eesti oli sellega seotud, siis lapsena ei olnud ma sellest teadlik.”
“Mulle rääkis ema, kuidas ma klaverimängu õppides lihtsalt kopeerisin seda, mida mu vend mängis ja õppis, kõrva järgi. Ma teadsin, kuidas mängida ja mängisin lugusid, klaveriõpetajaga küll. Hiljem, kui klaveriõpetaja sai juhuslikult aru, et ma tegelikult ei jälgi noote, siis ta hakkas mu emale kurtma, et teie poeg ei õpi nootidest. See kõrva järgi mängimine ja kuulamine, see on olnud minu kaaslane eluaeg. Hiljem käisin läbi ülikooli ja tegin läbi tavalise muusika haridusprogrammi, aga see kuulamine ja püüdmine silmad kinni seda tabada, mis lihtsalt jõuab sinuni ilma visuaalita, on kuidagi olnud minu jaoks eriti tähtis.”
“Esimene kontakt [Eestiga] oli, kui külastasime 80ndate lõpupoole minu vanaema. Siis oli Eesti veel Nõukogude Liidus ja olid suhteliselt ranged reeglid kuidas siia sattuda ja mida siin teha, aga see oli minu jaoks tol ajal võõras koht – olin 10-aastane. Mul oli raske tunda, mis on mis. Küll ma teadsin oma juuri, aga see vajas natukene harjumist.”
Vanemate õppetundidest: “Lasta lapsel ise avastada, et oleks mingi vabadus. Sest keegi ei õpi teiste vigadest. Ikka peab ise läbi mängima seda protsessi ja dramaturgiat ka – kui sa tead, et ees on kuristik. Ükskõik kes ei ütle või ei mõtle, sa ei kuula. Väga õige tasakaal, millal lükata ja millal mitte lükata.”
Kuidas ta jõudis filmimuusika tegemiseni: “Ühel hetkel tuli mul huvi elektroonikaga tegeleda, see viis mind salvestuseni. Ja siis salvestusest läksin filmimuusikasse. Ma arvan, et see põhiteema on kuulamise ja tehnilise vahendamise territooriumil – ma olen nende kahe asja vahel. Filmimuusika täidab mõlemat: ma tegelen nii muusika kui loominguga, muusika arendamise ja otsustamisega. Samal ajal on vaja neid tehnilisi samme või protsesse osata, et seda tööd teha. Just selletõttu see keskkond mulle väga sobis.”
“Kääbik viis mind Uus-Meremaale. See projekt oli nii suur, mis puudutab seda meeskonda – Peter Jacksoni meeskond on kokku umbes 2500 inimest, et seda filmifranchise’i üles ehitada. Niisugusel filmil, kus on nii palju võimalusi ja lahendusi olemas, on võetud otsused väga hilja vastu. Kui sa oled ainuke režissöör meeskonnas, siis sa teed ühe otsuse, sa oled otsustanud ja sellega on kõik, siis sa teed järgmise otsuse. Kui sa pead tagasi minema, siis see on suur samm. Tavaliselt selle jaoks pole aega ega raha. Jackson, kellel on kõik võimalused olemas, siis ta mitte ainult ei muuda ja võta oma otsuseid tagasi, vaid ta teeb seda ka liiga hilja. See tähendab, et filmi lõpus on selline tempo, et kui selleks pole valmis, siis sa lihtsalt hukkud. Iga päev muutub film ja paljudes kohtades peab palju ümber lõikama, komponeerima, salvestama, kolm erinevat asukohta. See õppetund selles saagas oli aru saada, kuidas end ette valmistada selleks, et kui asjad lähevad kiireks, siis kõik on rahulik. On tööprotsess ja harjumused.”
Filmimuusika tulevikust: “See on päris kurb – meil on ainult põnevus, aga kus on õnnelikkus. Põnevus on tegelikult õnnetus. siin on mingis mõttes mingi error ja ma ei tea, kuhu see läheb. Kindlasti mind liigutavad rohkem filmižanrid, kus on rohkem ruumi antud, mitte ainult muusikale, vaid ka narratiivile, dialoogile ja vaikusele. Ma loodan, et see ratas jõuab ka tagasi, kus meie kiire maailma suudab hakata nautima seda, mis meid natuke pidurdab.”
“Eesti muusikamaailm on vapustav. Kuidas koolides on muusika käsitletud nagu inimõigus. See on igal pool ja see ei ole iseenesest mõistetav. Kui võrrelda teiste riikidega ja teiste riikide panusega muusikasse, siis ei olegi võrdlust. See hakkab lastest peale. Loomulikult, et see jõuaks lasteni, see on tegelikult kultuur ja traditsioon. Mitte ilmaasjata me just tähistasime laulupeo 150. juubelit, see on ainulaadne ja unikaalne Eestis. Loomulikult me leiame laulukultuure ka mujal maailmas, aga seda, mis meil siin on, ei ole kuskil olemas.”
Kuidas ta mõtestab isa Arvo Pärdi loomingut: “Mu isa ütleb, et muusika räägib enda eest, et ta ei taha seda kommenteerida. Need on õiged sõnad. Esiteks ta ei mõtle selle peale, ta ei tee seda intellektuaalses mõttes, ta elab seda muusikat läbi. Ja elades läbi neid tekste, mille peale muusika on baseeritud. See ei ole valik, see on autentne: nii ta on ja see ta on. Kõik muu on järgmine kiht: saab konteksti luua, arvamust avaldada. Siinkohal tuleb mu ema mängu: tema on olnud terves selles teemas hall kardinal, mis puudutab seda konteksti kirjeldamist või väljatoomist. Tal on see oskus olnud seda sõnastada ja koos temaga me kolmekesi vaatasime, kuidas esimesed keskuse sammud saaksid olla võetud. Aga see hakkas peale sisust, arhiivist.”
“Mul pole kunagi olnud igav. Ma olen igal pool, kus ma olen olnud aktiivne, leidnud endale tegevusi. Need olid pigem sellised tegevused, mis mind inspireerisid, mida ma tahtsin teha; olen väga õnnelik, et mul olid siiamaani kõik võimalused antud. Ma unistan, et tuleb ka periood, kus mul on aeg endale. Ma ei tea, mis see siis tähendaks või mida ma tahaksin siis teha. Võib-olla ei peagi midagi väga palju tegema, iga hetk, iga sekund. Aga praegu on periood, kus on seitse päeva nädalas tegevust ja peab leidma pere jaoks aega, töö jaoks aega. Selline elu faas. Vaatame, mis elu näitab ja kuhu elu viib. Aga praegu ei ole mingeid plaane sellest rongist maha hüpata.”
“Eestil on erakordselt tugevad omadused, mis ühendavad nii kaasaegset maailma keskpunkti kui ka ajaloolist väärtust. Nii paljudel meist on vanemad või vanavanemad, kellel on talu, kellel on oma väike suvila, kus on õunapuud ja kasvavad kartulid. Mida rohkem on elu jaoks vaja? Aga samas kaasaegses maailmas on mõned teised asjad, mis mängivad rolli, näiteks infotehnoloogiasektor. Need panevad Eesti teisel moel maailmakaardile. Ühendades need kaks valdkonda, see teeb Eesti eriliseks.”
Saade on salvestatud 9. detsembril 2022. aastal Tallinnas.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts