„Ma olen väga uhke eestlaste lugemuse üle, sest PISA uurimuse järgi Eesti läheb suurte sammudega maailma tippu, Soomest mööda, võib-olla Aasia maadest varsti mööda. Eestis on kindlasti midagi väga õigesti tehtud – minu meelest Soomes ja mujal maailmas peaks rohkem Eesti poole vaatama, Eesti on ju nagu väike laboratoorium paljudes asjades.“

Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts

Ilmi Villacis (Luhats) on Soome Kirjanike Liidu esinaine, kes on 1969. aastal Tartus sündinud ning 1983. aastast Soomes elanud eestlane. Ta on pika kogemusega kultuurivaldkonna juht nii kirjanduse, hariduse kui kunsti vallas, kes on töötanud nii Soome kui Eesti välisministeeriumite ning erinevate avalike kui kolmanda sektorite organisatsioonide heaks, sh Soome Lugemiskeskuse juhatajana ning Soome kultuuri- ja teadusinstituutide koostööliidu juhatajana.

Ta on esinenud arvukates raadio-, tele- ning trükimeedia väljannetes, et mõtestada keele ning kirjanduse olulisust kultuuri ning empaatia arendamisel. 2019. aastal oli Ilmi Finlandia kirjandusauhinna ilukirjanduse kategooria eelzürii juhataja.

Ilmi on lõpetanud Helsingi ülikooli magistrikraadiga filosoofias folkloristika erialal ning täiendanud end Helsingi ärikolledžis juhtimise erialal.

Selles saates räägime

• Lapsepõlvest Tartus ja Tallinnas

• Nõukogude Eestist Soome kolimisest 1984. aastal

• Huvist ja õpingutest kultuurikunsti vastu

• Mälestustest ajalooliste momentide juures olemisest

• Karjäärist Soome välisministeeriumist Soome Kirjanike Liidu juhiks saamisest

• Lugemisest, lugemusest ja lugemise olulisusest Soomes ja Eestis

• Kirjanduse, kirjanike ja raamatumüügi olevikust ja tulevikust

Valitud mõtteid

Soome kolimisest: „Mäletan üsna palju neist päevadest, sest see oli mu elu pöördepunkt. Koos emaga oli meil kaks kohvrit kaasas, üks neist oli pooleldi raamatuid täis, sest omal ajal ka oli see intellektuaalne varandus, mida endaga kaasas kanda. Midagi muud meil ei olnud. Esimestel päevadel käisime Soomes riidepoes, et endale midagi läänelikku selga saada.“

„Soomes oli tol ajal poliitika, et Eesti iseseisvusest ei räägitud ja ajalooraamatutes oli Eesti osa Nõukogude liidust. Minuealised ja nooremad soomlased ei teadnud eriti Eesti olemasolust, nii et mind kutsuti venelaseks ja päris imelik olevus, sest välismaalasi eriti Kuopios ei olnud. Kui ma keele ära õppisin, siis ei olnud enam midagi ja ma tundsin isegi uhkust oma eksootilise päritolu tõttu.“

„Soome koolisüsteem pani mind imestama, sest kui Eesti loeti siis juba maailma ja eesti klassikuid, loomulikut propagandat ka. Juba enne kui ma Soome tulin olin ma väga palju lugenud, võrreldes sellega, mis minu klassikaaslased olid. Siiamaani Soomes kohustuslikku kirjandust eriti ei ole. Ma tundsin ennast küll üsna haritud noorena juba tol ajal.“

„Kui Eesti iseseisvus, siis meie, Helsingi eesti üliõpilased olime üsna aktiivsed selle tegevuse juures ja sellel momendil. See oli ajalooline moment, kui Lennart Meri tuli Tuglase seltsi ja kui see kõik algas, siis ma sain olla seda tunnistamas. Tegelikult olin ma esimene inimene tööl, kui Helsingis avati konsulaat, et viisasid saaks hakata soomlastele välja andma – minu ülesanne oli koristada need ruumid, kus seda konsulaati järgmisel päeval hakati avama. Ma olen olnud ajalooliste momentide juures. Minu mälestused Helsingi Ülikoolis õppides on rohkem seotud Eestiga.“

„Ma leidsin Lugemiskeskuses, et ma olin saavutanud kõik eesmärgid, mida ma olin tahtnud seal saavutada – lugemisest oli saanud ühiskondlikult selge domineeriv teema, räägiti selle tähtsusest ja kirjandusest. Kirjanike Liidust, mis on väga traditsiooniline ja isegi konservatiivne liit, tekkis huvi, et seda edasi viia, kaasaegsemale tasemele.“

„Tervisekeskustes jagatakse kõigile vanematele raamatukott, kus on sees raamatud ja juhendid selle kohta, kuidas ja miks lapsele lugeda. Ma pidasin seda niivõrd tähtsaks, et keelegrupid, kes on Soomes rohkem esindatud saaksid endale ka sellise raamatukoti, see on jagatud ka eesti keeles eestikeelsetele peredele Soomes, et juba väiksest peale saada lugemisepisik sisse.“

„Ma olen väga uhke eestlaste lugemuse üle, sest PISA uurimuse järgi Eesti läheb suurte sammudega maailma tippu, Soomest mööda, võib-olla Aasia maadest varsti mööda. Eestis on kindlasti midagi väga õigesti tehtud – minu meelest Soomes ja mujal maailmas peaks rohkem Eesti poole vaatama, Eesti on ju nagu väike laboratoorium paljudes asjades.“

„Ma arvan, et neid inimesi, kes suudavad lugeda väga kõrgel tasemel kirjutatud teksti hakkab veelgi vähenema. Väga ambitsioonikaid raamatuid on raske juba müüa. Raamatumüügi statistikas on ka juba tunda, et raamatute müügi osakaal langeb märgatavalt. Näiteks novembris ja detsembris, mis tavaliselt on raamatute müügi tippaeg, seekord müük praktiliselt peatus.“

„Kui võrrelda erinevaid lugemisstiile, siis võib-olla enam ei saagi neid võrrelda, vaid neid võiks käsitleda uute kategooriatena. Näiteks audioraamat on täiesti erinev ilming, mis on kaasajale omane. Samas on igasugused digitaalsed võimalused tarbida narratiive, mitte ainult filmid, aga ka kuuldemängud, erinevad vormid, mis on sündinud koos tehnoloogia –, neid ei peaks võrdlema trükikirjandusega. Ma tahaks uskuda, et füüsiline raamat, trükikirjandus omaette ilminguna säilib ikka edasi.“

Kultuurisoovitused

A. Solženitsõn - „Gulagi arhipelaag“

R. Bradbury - „Fahrenheit 451“

M. Bulgakov – „Meister ja Margarita“

A. A. Milne – „Karupoeg Puhh“

Valdur Mikita raamatud

Saade on salvestatud 6. jaanuaril 2023. aastal Zoomis (Helsingi / Tallinn).

Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts