095: Timo Palo – polaaruurija ja -rändur ning meteoroloog, kes uurib planeet Maad ning inimese võimete piire
“Selleks, et teha midagi, mis sind emotsionaalselt erutab ja pakub sulle pinget, selleks ei pea üldse ilmtingimata poolusele minema või Gröönimaad ületama. Igaüks teab, mis see tal võiks olla. Tihti protsessi ennast alahinnatakse, fookus läheb liiga palju eesmärgile. Kust võtta julgus teele minna, kui ebaõnnestumist ühiskondlikult mõistetakse liialt hukka?”
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Timo Palo on polaaruurija ja -rändur, teadlane, meteoroloog ning fotograaf. 2008. aasta kevadel suusatas ta koos norralase Audun Tholfseniga läbi Gröönimaa idast läände ning 2012. aastal 22. aprillist 3. juulini läbisid nad koos 1620 km pika retke põhjapooluselt üle Põhja-Jäämere Teravmägede saarestikus asuvale Longyearbyenile omal jõul esimeste inimestena maailmas. Selle retke eest kanti mehed 2014. aasta Guinnessi rekordite raamatusse ning Palo ja Tholfsen pälvisid polaarekspeditsiooni eest polaarmaailma kõrge tunnustuse - Ernest Shackletoni auhinna. Tegemist on suure tunnustusega silmapaistva, uudse ja piire ületava ekspeditsiooni eest, mille eesmärgiks oli innustada ka uusi avastajaid tegema retki tundamatusse. Sellest retkest kirjutas Timo ka 2014. aastal raamatu: “Jäine teekond. Omal jõul põhjapooluselt maismaale”.
Timo on õppinud Tartu ülikooli tehnoloogia- ja loodusteaduskonna doktorantuuris ning kirjutanud doktoritöö teemal: “Õhutemperatuuri inversioonid Arktikas: nende sesoonse ja territoriaalse leviku iseärasuste ning nende kujunemise ja püsimise mehhanismide analüüs.” Timo foto “Teadlased jääl” on võitnud rahvusvahelise Nature fotokonkursi 2017. aastal ja tema salvestatud Antartika loodushääli kasutas Raun Juurikas ning komponeeris heliteose “Antartika 200”, mis esitati Jazzkaarel 2020. Lisaks on Timo töötanud president Kersti Kaljulaidi kliimanõunikuna.
Selles saates räägime
Lapsepõlvest Võrus ja varajastest huvidest talispordi vastu,
Geograafiaõpingutest Tartu Ülikoolis,
Planeedi vähesest uurimisest ja kuidas polaaralad on justkui kosmos Maa peal,
Kogemusest tudengina prantsuse teadlaste laeval,
Alaskale eelnenud uurimisprojektidest,
Kõige pingelisematest hetkedest 2012. a retkel,
Ning kuidas panna riigid keskenduma väärtustele peale majanduskasvu.
Valitud mõtted
“Minu emal oli võrdlemisi rikkalik raamaturiiul [Nõukogude aja lõpus], sest tal oli tutvusi raamatupoes. Selliseid väärtraamatuid, mida leti pealt kerge leida ei olnud – need avardasid minu geograafilist maailmapilti ja siiamaani mäletan, kuidas ma vaatasin punaseid Enekesi ja kui põnev oli vaadata erinevaid piirkondi maailmas ja kuidas need päriselt välja võivad näha, kujutada ennast seal seiklemas. Esimene maailmapildi kujutlemine tekkiski enda sees, läbi visioonide ja kujutluspiltide, sealt tekkis ka armastus maakaartide vastu. Maakaart on üks võrratu kunstivorm.”
“Meil on endiselt nii palju, mida me ei tea oma planeedi kohta. Tundmatuid musti ja valgeid laike. Kasvõi võtame polaaralad, mida peetakse ka maapealseks kosmoseks, nad ongi niivõrd eriilmelised ja raskesti kättesaadavad ja vähe uuritud. Teine – ookeanisügavused. Kui vähe me teame tegelikult oma ookeanist, mis on meie elu häll ja kust me tuleme. See teadvuse nappus on samamoodi hirmutav. Kui me selles teadvuse nappuses need asjad tuksi keerame ja ookeaniga nii ümber käime, nagu me seda oleme teinud, siis ühel hetkel võib ookean osutuda meie lõpu alguseks.”
“Sajandivahetus oli pöördeline aeg Arktika uurimise ajaloos. Hakkasid ilmnema esimesed tõsised märgid, et Arktikas on midagi toimumas. Täna me teame väga hästi, et Arktika on globaalselt kõige kiiremini soojenevaid piirkondi; varasemalt hinnati soojenemist kaks korda suuremaks, täna võime öelda, et neli korda suurem viimaste uurimistulemuste põhjal. Tollel ajal ilmnesid mitmed märgid ja oli selge, et meie andmed Arktikast on niivõrd napid, et me ei saa pihta, mis toimub.”
Esimesest visiidist Arktikasse: “Nende teadmiste hankimiseks kutsuti ellu järjekordne rahvusvaheline polaaraasta – varasemalt kandis see nime geofüüsika aasta –, 2007 oli see planeeritud. See siis tähendas, et paljud teadusinstitutsioonid üle maailma keskendusid arktika uurimisele, sealt andmete hankimisele. Selle aasta suurprojektiks oli Euroopa Liidu panus viieaastase teadusprogrammiga DAMOCLES, mis kogus enda alla üle 40 teadusorganisatsiooni Euroopast ja välispartnerid ka mujalt, ning eesmärk oli koguda andmeid, teha analüüs ja saada paremini jälile sellele, mis muutused Arktikas aset leiavad. See avas ukse – me sattusime sinna läbi Soome Meteoroloogiainstituudi, meid kaasati partneriks, kelle ülesandeks jäid korraldada atmosfääri mõõtmised.”
Etteaimamatutest juhtumistest laeval: “Ajaloo edukaim ja enim saavutanud polaarrändur/-uurija norralane Roald Amundsen, kes oli tõeline planeerimisfriik, on öelnud, et kui asi kisub seikluseks, järelikult on midagi jäänud tegemata planeerimistööl: “Adventure is just bad planning.” Aga ikkagi hakkavad ilmnema probleemid, hakkavad ilmnema takistused, ja sul on selles keskkonnas piiratud vahendid. Sa ei saa sinna kõike lõpmatult vedada. /…/ See on paras improvisatsiooni nõudev tegevus, natuke MacGyverlik lähenemine asjadele, aga kõik saab lahendatud, kui oled piisavalt kannatlik. Kannatlikkus on polaaruurijate ja rändurite suurim voorus, et olla sama kannatlik, kui jääkaru.”
Ekspeditsioonist üle Gröönimaa: “Arktika kaardi peal jäi see silma, et on ületatud Jäämerd Kanada poole pealt põhjapoolusele ja on Venemaa poole pealt – need on kõige lähemad pooluse suunas sirutuvad maismaapunktid – aga keegi ei ole proovinud Teramägede ja pooluse vahelist ala. Sealt hakkas omamoodi puslepilt kokku jooksma.”
“Igapäevaelus me elame võrdlemisi mugavalt ja ühiskonna poolt ära raamitud turvalistes oludes. Üldjuhul selliseid ekstreemseid momente, hetki, kus meeled muutuvad hästi erksaks, ei ole. Siis ei saa ka tunda seda, kuidas sa neid ekstreemsetes hetkedes toimetad ja mis su peas toimub.”
Eneseületamisest: “Selleks, et teha midagi, mis sind emotsionaalselt erutab ja pakub sulle pinget, selleks ei pea üldse ilmtingimata poolusele minema või Gröönimaad ületama. Igaüks teab, mis see tal võiks olla. Tihti protsessi ennast alahinnatakse, fookus läheb liiga palju eesmärgile. Kust võtta julgus teele minna, kui ebaõnnestumist ühiskondlikult mõistetakse liialt hukka?”
“Ma olen püüdnud alati näha, et roheline kasv on võimalik. Võib-olla me suudame kuidagi seda kasvumudelit fikseerida selliselt, et ökoloogiline tasakaal oleks säilitatud ja me oleksime endiselt jätkusuutlikud. Väga raske on täna küll sellist väljapääsu näha. Sellest kasvumudelist tuleb mingil moel lahti lasta, aga kuidas, on miljoni dollari küsimus. /…/ Üks on kindel – meil on ökoloogilised piirid ees. Meil on väline perimeeter, millest me üle ei saa minna, sest sellisel juhul see on hukatus, kuna meie ressursid planeedil on piiratud.”
“Maailmas on üks süsinikunegatiivne riik, see on Bhutan. Nemad mõõdavad oma heaolu hoopis muul moel [kui SKT] – gross national happiness, st heaolu mõõtmiseks on oma indeks. Näiteks see riik piirab turismi selleks, et säilitada oma looduskeskkonda. Meie ühiskonnas ei oleks see mõeldav, selline kisa läheks siis lahti, et mis juhtuks majanduskasvuga. Aga neil on poliitilised otsused lähtuvalt sellest indeksist. Riigi põhiseaduses on kirjas, et 60% kogu riigi maa-alast peab olema püsivalt metsa all. Nad väärtustavad oma kultuuri, looduse säilimist ja seavad selle esikohale. Kõik muu pannakse tööle nendes raamides ja piirides.”
“Eesti on põhjamaine ja mereäärne nurk; karmid loodusolud, ei ole muld nii viljakas; sajandeid on meid pandud proovile; meri on meid karastanud ja miski pole meile kergelt ja niisama antud, vaid ikka on tööga saadud; töökus ja jonnakus on läbiv iseloomujoon. Kinnised oleme, norrakatega samasugused. Kaks jonnakat kinnist looma.”
Raamatusoovitused
Erling Kagge – “Vaikus müra ajastul”
Arne Næssi raamatuid
Pentti Linkola – “Ellujäämise küsimus”
Saade on salvestatud 1. detsembril 2022. aastal üle Zoomi (Haanja - Tallinn).
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts