086: Märt Lume – ettevõtja ning mängudisainer, kes väärtustab haridust ning pidevat enesearengut
“Kõik inimesed, kes üksinda või mitmekesi reisivad, raporteerivad, et see on meeletu eneseareng: õpid enda eest seisma, väljendama, õpid, mida sa üldse tahad, tuled tagasi palju enesekindlamana, avardunud perspektiividega. Kuidagi tahaks seda soodustada ka noorte seas, sest palju jääb müütide taha, et reisimine on liiga kallis, kuigi tegelikult võib oma tagumiku peal istumine ja üüri maksmine Eestis olla palju kallim.”
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Märt Lume on ettevõtja, mängudisainer ning haridusinvestor. Ta oli esimene töötaja Stewart Butterfieldi mängu “Glitch” juures, mille arenduse kõrvalproduktina loodi kommunikatsioonitööriist, millest kasvas välja Slack. Slackist sai maailma üks kõige kiiremini kasvav majandustarkvara. See on üks 2010ndate märkimisväärsemaid ettevõtte arendamise lugusid, kus ühest läbikukkunud ideest sai üks edukamaid ettevõtteid.
Märt Lumel on kirev teekond, kes on jäänud truuks oma mänguarenduse kirele, kuid on samuti hakanud ka hariduse toetajaks ning praegu ehitab haridustehnoloogia ettevõtet Futuclass, mille eesmärk õpetada põhikooliastmele keemia ja füüsika põhialuseid, kasutades virtuaalreaalsuse tehnoloogiat.
Ta on eri aegadel elanud Lätis, USAs, Kanadas, Brasiilias, Ukrainas ja Saksamaal.
Saates räägime
Lapsepõlvest Tartus ja Miina Härma Gümnaasiumi kogukonnast
Õpingutest Riia Majanduskoolis, millele järgnes lühike karjäär USA-s pangas töötades
Puusepa tööst USA idarannikul
Kuhu jõuavad tulevikus mängude maailm ja kuidas luua kasulikku sisu?
Burning mani kogukonnast ja selle kümnest põhimõttest
Kogemustest tipptasemel meeskondades töötamisest
Kas me elame ise ka simulatsioonis?
Isiklikest eesmärkidest ja kümnest suurest reisist
Valitud mõtted
“Isalt on mõte, et hariduse ja reisimise jaoks peab alati olema raha. Ma arvan, et see on hea moto, millega elada. Sa investeerid endasse ja reisimine on viis, kuidas õpid palju rohkem, kui esialgu silma hakkab.”
“Kui ma olin USAs, umbes 23- või 24-aastasena, siis hakkasin mõtlema, mida ma siis p ä r i s e l t oma eluga teha tahan. Mulle meenusid kõik need ilusad jalutuskäigud Toomemäel ja lapsepõlv ning siis sai selgeks, et äkki on võimalik saada mängudisaineriks? Kui võtta seda meediumit, siis esimesed mitukümmend aastat arendajad ja disainerid olid samad inimesed, sest mängud olid primitiimsemad ja väiksemate eelarvetega tehtud. Ühel hetkel oli aga võimalik saada mängudisaineriks ja lausa kooli minna selleks.”
“Lõpuks hakkasin ma puusepaks, perekonnale oli see suur nali, sest ma ei osanud naelagi seina lüüa ja nüüd ehitab katuseid seal New Yorgis. Aga see oli hullult äge, sest sa oled noor inimene, ilm on mega hea, oled Brooklyni brownstone majades või Central Parki katustel, kus inimesed ei ole tavaliselt vaesed, kes tellivad endale custom katuselahendusi või lillepeenraid.”
“Ma läksin ennast tuulutama pärast seda vanurite hoides veedetud aastat ja ma olin viis kuud Brasiilias 2004. aastal, see oli ka super äge. Ma võin öelda, et kui sa õpid ära kohaliku keele, siis see avab hoopis teisi uksi. Ma õppisin portugali keeles suhtlema paari kuuga. Sa võid olla kuskil maal, suvaliste inimestega rääkida ja see on hämmastav, kui huvitav see on, sest nende elu on täiesti teistmoodi, nende reaalsus on teistmoodi.”
“Liit- ja virtuaalreaalsuse tehnoloogiad, mis mind väga köidavad, on mõnes mõttes demokratiseerivad kogemused. Kui tänane internet mõnes mõttes demokratiseeris informatsiooni -, sa võid kuskil Siberis osta endale lennupileti või lugeda uudiseid, näha mis toimub -, siis kunagi tulevikus kui sul on prillid peas ja su meeled on suht hõivatud, siis sa võid igal pool tarbida ükskõik mis kogemusi ja neid saab skaleerida ja muuta.”
“Tiimi mõttes - ma nägin, kuidas on töötada maailma esikümne veebiarenduse tiimis. Sellist efektiivsust on raske kusagil mujal näha. Kurdad, et mingi featuur võiks kuskil olla, siis saad bug tracker’isse vastuse, kas seda on ikka vaja?, aga poole tunni pärast on see olemas.”
“Minu tagasipöördumine mängudisaini aladele toimus 2017, kui ma sain proovida esimest virtuaalreaalsuse seadet, mille ma kohe ka ostsin. Ma sain aru, et kui on prillipõhine reaalsuse taju, siis saab teha kogemusi, mis on nii reaalsed, et nende mõju inimkonnale on palju suurem. Mõnes mõttes ma tahtsin alati teha midagi kasulikku mängudega. Kogu see meedium on potentsiaalikas, huvitav, inspireeriv, loominguline, raske, aga mis siis kui õpetatakse inimesi samade põhimõtetega, millega mänge tehakse?”
“Kood / Jõhvi on täpselt õige viis, kuidas peaks võrdsuse ja hariduse toomist Eesti ühiskonnakihtidele, sest võib-olla kõik ei saa kasu sellest tehnoloogia ja start-up’ide võidukäigust. See annab väga paljudele inimestele praktilise väljundi jõuda juunior arendajaks. Ta teeb seda väga õigesti - on piisavalt automatiseeritud, tiimi tööd arendades - koolis käik on väga sarnane sellega, kuidas sa töötad.”
“Kõik inimesed, kes üksinda või mitmekesi reisivad, raporteerivad, et see on meeletu eneseareng: õpid enda eest seisma, väljendama, õpid, mida sa üldse tahad, tuled tagasi palju enesekindlamana, avardunud perspektiividega. Kuidagi tahaks seda soodustada ka noorte seas, sest palju jääb müütide taha, et reisimine on liiga kallis, kuigi tegelikult võib oma tagumiku peal istumine ja üüri maksmine Eestis olla palju kallim.”
Raamatusoovitused
Yuval Noah Harari – Sapiens. Inimkonna lühiajalugu.
Yuval Noah Harari – Homo Deus. Homse lühiajalugu.
Yuval Noah Harari – 21 õppetundi 21. sajandiks
Saade on salvestatud 5. oktoobril 2022. aastal Tallinnas.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts