079: Luukas Kristjan Ilves – Eesti IT asekantsler, digipoliitika ning küberturbe ekspert
079: Luukas Kristjan Ilves – Eesti IT asekantsler, digipoliitika ning küberturbe ekspert
"Digitaliseerimine ei ole ühekordne väljakutse. See ei ole see, et sa ühe korra teed digiriigi ära, ühe korra saavutad mingi küberturbe taseme ja töö on tehtud. See on pidev väljakutse ja see vajab pidevat uuendust. Kuna see tehnoloogiamaailm, millest me sõltume, milles me supleme ja mille sees me oleme, selle muutuste tempo pidevalt kasvab. Selleks, et küll juba väga hea digiriigina, väga hästi kaitstud digiühiskonnana hakkama saada peab sinu kollektiivne suutlikkus pidevalt areneda ja kasvada ka edasi kasvama, mitte ainult lineaarselt, vaid eksponentsiaalsele kasvukõveral."
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Luukas Kristjan Ilves on Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi digiarengu asekantsler (mitteametlikult nimetatakse seda riigi IT-juhi ametikohaks; ingl Government CIO ehk Chief Information Officer). Ta on digipoliitika ning küberturbe ekspert, kes on varasemalt töötanud nii Guardtime’i strateegiajuhina kui mõttekoja Lisbon Council asejuhi ning vanemteadurina.
Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidu Nõukogus juhtis Luukas digipoliitika tiimi ja programmi Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Samuti on Ilves töötanud nii Riigi Infosüsteemi Ametis kui Kaitseministeeriumis. Luukasel on bakalaureusekraad Stanfordi Ülikoolist rahvusvahelistes suhetes.
Tema isa on president Toomas Hendrik Ilves ning ema ameeriklanna Merry Bullock.
Selles saates räägime
Lapsepõlvest Münchenis ja Washington DC’s
Esimesest kahe-aastasest perioodist Eestis
Ülikooliõpingutest Stanfordist, kus alustas filosoofias ja füüsikast, kuid lõpetas rahvusvahelised suhted
Ajateenistusest Eestis
Tööst kaitseministeeriumis ja riigi infosüsteemide ametis
Eesti universaalsest projektist kogu maailma jaoks
Eesti õppetunnid ELi nõukogu eesistujana
Tööst Lisbon Council’is ja Guardtime’is
Kandideerimisest riigi IT-juhi ametikohale ning digiriigi tugevustest ja murekohtadest
Eesti ja Ameerika identiteedist
Suhtest religiooni
Valitud mõtted
„Mina kasvasin Washingtoni äärelinnades. Inimesed, kes seal elavad on kõik ühel või teisel viisil seotud USA keskvalitsusega – nad on ametnikud, juristid, haritlased. Sisuliselt sul on paarsada tuhat inimest nende lastega, kes kõik elavad ideede maailmas. Argipäevamuresid liiga palju ei ole.“
„Keskkooli tase on [USA-s] väga laia diapasooniga, aga ühiskondlik lõimumine ja koht, kus tekib ühtlane kultuur ja kus pingutatakse on ülikooli-valikus. Ameeriklased näevad ülikooli selle kohana, kus sa eeskätt saad oma eluaegsed sõbrad ja saad intellektuaalselt täiskasvanuks.“
„Ma olin täiesti kindel, et ma tahan minna mõnda idaranniku eliitülikooli ja sain ka mõnda sisse, aga Stanfordi minek oli natuke nagu mäss iseenda vastu. Mitte, et ma ei oleks täna ülbe ja ebameeldiv, aga ma oli 16-/17-aastasena ilgelt ennast täis. Harvard, Yale või Princeton oleksid kõiki neid tendentse pigem võimendanud ning nad on sisuliselt oma kultuuris ja mõtteviisis mitte liiga erinevad Oxfordist ja Camberidge’ist. Siis oli mul mingisugune selgusehetk ja mõistsin, et kui ma tahan natukene teistsugust kultuurilist kogemust ja enda väärtusruumi avardada ja suhtumist elusse, siis tasub läänerannikule minna.”
„Mu isa oli andnud mulle mõnda aega varem nõu, ta oli selgitanud, et „tead, kui mina olin sinuvanune, siis mul oli mingi taak küljes, et kui oli vaja teemat valida, siis ma kunagi ei rääkinud endast“. See konkreetselt tähendas seda, et tema ei valinud kunagi oma akadeemiliseks teemaks Eestit. USA-s on see, et kui sul on mingi identiteet, siis sa sageli teed akadeemilist tööd, mis on seotud selle identiteediga. // Ta ütles, et „ma alati kuidagi ennast piitsutavalt hoidsin seda enda identiteeti eemal, ma kirjutasin muudest teemadest. See oli kuidagi jabur, sest mul oli teadmiste pagas ja ligipääs mingile tajule ja taibule, mida teistel ei olnud, tegelikult ma oleksin võinud. Kui sul on mingi hetk vaja valida teadustöö või akadeemilise töö teemat, ära karda ka kirjutada Eestist.“
„Kui ma otsustasin peale lõpetamist ajateenistusse minna, siis oli see mõte, et ega ma täpselt veel, mida ma professionaalselt teha tahan, mingisugune vahe-aasta oleks tore. Sa võid seljakoti selga võtta ja mööda mägesid ronima, aga see aasta ajateenistuses tundub täitsa tore asi – reaalselt sa sõtta ei lähe, õpid hulk maskuliinseid asju tegema, teed hästi palju kätekõverdusi, saad pauku teha – tore ju! Läksingi sellise mõttega, et ilmselt ülejäänud elu ma teen mingisugust valgekraelist kontoritööd ja oleks tore midagi teistsugust teha aasta aega.“
„Ilu on privileeg, esteetika on privileeg. Kui sa mõtled näiteks tööintervjuu kontekstis, kui sul tulevad samasuguste kvalifikatsioonidega inimesed, siis me instinktiivselt eelistame inimest, kes näeb välja meeldiv. See tekitab väga huvitava ebavõrdsuse momendi.“
„Digiriigi hästi tegemine määrabki, kas sa riigi kui struktuurina saad hakkama 21. sajandil. Lisaks sellele, et töö oli põnev, // siis mul oli veendumus, et kui Eesti suudab midagi hästi teha ja kuidagi ülejäänud maailma jaoks positiivset mudelit näidata, siis meil on lõpuks enda ja rahva jaoks oluline ettevõtmine, et meie oleks kaitstud, meie ühiskond toimiks hästi, aga tegelikult oleme teenäitaja, majakas ülejäänud maailma vabadele ühiskondadele.“
„Minu järeldus oligi see, et läbirääkimised on alati inimlikud. Mida ma tegin, ma julgen öelda väga hästi, milleks ma valmistusin mitu aastat väga hästi ette – ma ehitasin väga tugevaid isiklikke sidemeid nii teiste riikide esindajatega minu teemadel Brüsselis kui ka nende kolleegidega oma pealinnades. Lõpuks, kui meil on oma eesistumise ajal mingid hetked, kus meil oli vaja edu saavutada, siis isegi kui olid väga raskesti ületatavad sisulised erimeelsused sain ma apelleerida isiklikul emotsionaalsel tasandil sellele, et kõik need osapooled, kes olid sellega seotud vähemalt tahtsid, et see protsess õnnestuks, kas või selle tõttu, et nad ei tahtnud mind õnnetuks teha.“
„Kolm aastat tagasi põhjus, miks ei olnud kollektiivset Euroopa reaktsiooni koroonale oli see, et „rahva tervis on ikka iga riigi enda küsimus. Me siin küll natukene konsulteerime ja töötame selle kallal, et meil oleks hea infovahetus, aga iga riik töötab ikka ise sellega.“ Me saime esimesel koroona-aastal aru, et tegelikult see mudel ei toimi. Kuigi on kritiseeritud Euroopat, siis tegelikult on Euroopas kaks väga suurt edulugu: vaktsiinide ost, mis, jah, meil tulid vaktsiinid kaks nädalat hiljem kui USA-s, aga suures pildis läks väga-väga-väga hästi. Mõelge, mis oleks saanud Eesti jaoks alternatiiv olnud kui meil ei oleks olnud ühine ostmine. // Teine edulugu on koroonapass, mis päriselt toimis.“
„Praegu Euroopa seadusandlus liigub aeglaselt ja ongi sageli ebameeldivate kompromisside tulem, mitte selle tõttu, et keegi tahaks halba või oleks kuri konspiratiivne illuminaatide plaan maailma vallutada, vaid 27 iseseisva riigivaheline kokkulepe on keeruline ja me peame valime neid kohti, kus me paneme selle energia sisse, kus päriselt läbirääkimistes kompromisse saavutada ja on kohti, kus on iseseisvat valitsemist hea säilitada.“
„Isapuhkuse käigus nägin, et Siim Sikkut oli Facebooki postitanud, et ta tuleb digiarengu asekantsleri kohalt ära ja mu esimene mõte oli, et „kurat, kunagi tahaks seda tööd teha. Praegu mitte, sest ma olen otsustanud, et erasektorist ei lahku, vaid ma loodan, et ta leiab hea inimese oma järglaseks ja ma hoian talle pöialt“. Kaks nädalat hiljem tuli aga mõte tagasi, et aga kujuta ette, kui nad ei leia head inimest, tuleb mingi nõme inimene, siis olen mina süüdi ja veedan järgmised viis aastat olles tige, et nad võtsid selle nõmeda inimese. Ma pean vähemalt kandideerima, vähemalt siis kui nad valivad selle teise nõmeda inimese, siis mina ei ole süüdi.“
„Digiteerimine ei ole ühekordne väljakutse. See ei ole see, et sa ühe korra teed digiriigi ära, ühe korra saavutad mingi küberturbe taseme ja töö on tehtud. See on pidev väljakutse ja see vajab pidevat uuendust. Kuna see tehnoloogiamaailm, millest me sõltume, milles me supleme ja mille sees me oleme, selle muutuste tempo pidevalt kasvab. Selleks, et küll juba väga hea digiriigina, väga hästi kaitstud digiühiskonnana hakkama saada peab sinu kollektiivne suutlikkus pidevalt arenema ja kasvada ka edasi kasvama, mitte ainult lineaarselt, vaid eksponentsiaalsele kasvukõveral.“
„Ma tahaks rohkem näha juuli ja augusti eestlast ka novembris, sest juuli ja augusti eestlane on selline rõõmus, särtsu täis, hästi lahtiste mõtetega, ta on avatud igasugustele uutele lähenemistele ja on hästi tragi ja töökas, isegi kui see töökus seisneb tol hetkel võsa lõikamises oma maakodus, mitte igapäevatöös.“
Raamatusoovitused
Azeem Azhar – Exponential: How to Bridge the Gap Between Technology and Society
Michael Greger – How Not to Die
Tomithy Ferriss – Tribe of Mentors
Piibel
Murakami – Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest
Augustine – Confessions
Robert D. Putnam – Making Democracy Work
Saade on salvestatud 13. augustil 2022. aastal Paides, Arvamusfestivalil.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts