078: Marian Võsumets – tunnustatud dokumentalist, filmitegija ning teleajakirjanik Londonis, kes uurib ühiskondlikke stigmasid
078: Marian Võsumets – tunnustatud dokumentalist, filmitegija ning teleajakirjanik Londonis, kes uurib ühiskondlikke stigmasid
"Kui ma midagi saaks muuta, siis tahaks [noortele] anda seda julgustavat müksu, et mine ja tee. Ja isegi kui [kardad, et] ei õnnestu, siis mine ikka ja tee, sest kõige hullem on avastada 40-aastasena, et sa oled pensionil olnud."
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Marian Võsumets on 2021. aastal linastunud dokumentaalfilmi "Keha võitlus" (ingl.kl. The Body Fights Back) režissöör ja stsenarist, mis on saanud maailmas laialdast tähelepanu ning vaadatav nii Amazonis, TeliaTV-s, Netikinos, iTunesis kui varsti ka Netflixis. Film räägib läbi erinevate osaliste lugude sellest, kuidas kehakuvandi probleem on meie endi peas, kuidas ühiskond survestab meid järgima mingeid standardeid, mis pole alati seotud tervisega.
Alates 2021. aasta sügisest õpib Marian Londoni Filmiakadeemias, kuid lisaks sellele juhib ta saadet IDA Raadios, teeb intervjuusid Kuku raadiosse, saateid Kanal 2-te ja kirjutab lugusid ajakirja “Edasi”. Varasemalt on Marian töötanud ajakirjanikuna ajalehes Postimees ja telekanalis Kanal 2. 2020. aastal valiti Marian Eesti Filmi- ja Teleauhindade galal parimaks telereporteriks "Reporteri" saate eest.
Selles saates räägime
Üleskasvamisest Mustamäel paneelelamuse vahel, kus 11-aastane Marian tegi algust ettevõtlusega
Aastasest kogemusest Hollandis
Ajalooõpingutest Tartu ülikoolis, et saada ajakirjanikuks
Dokumentaalfilmist „Keha võitlus“
Magistritööna ilmuvast järgmisest filmist
Eesti filmi murekohtadest ja võimalustest
Valitud mõtted
„Ma mäletan, et oma esimese äri, mida ma ei registreerinud, rajasin ma umbes vanuses 11. See oli ka Mustamäe paneelmaja ees, kus me avasime uisuväljaku, sest kogu asfalt oli jäätunud. Me nühkisime kolme sõbrannaga asfaldi lumest puhtaks ja selle all oli ilus läikiv, sile jää. Seda oli piisavalt palju ruutmeetreid, et selle all sai uisutada. 11-aastane Mariann ütles, et see on nüüd minu firma.“
„Ka Londonis käivad väga paljud inimesed ka magistri kõrvalt tööl. Mul on praegused kursakaaslased väga erinevus vanuses – 24–35 –, mina ise olen 31. Minul on väga vedanud, et ma töötan Kanal 2-e Londoni korrespondendina – mul jäi mu töökoht alles. Väga palju on noori, kes õpivad filmi praegu Londonis, kes teevad mida iganes on vaja teha.“
„ETV kogemus on kohutavalt tore, aga see on ka kohutavalt nõudlik ja alati mitte õigustatult nõudlik väga noorte inimeste suhtes. Aga see oli väärt kogemus ja äge live-tele õppetund – kuidas asju teha ja kuidas neid mitte teha. Sa harjud selle tohutult kiire tempoga platsil hästi kiiresti ära.“
„Ma ei ole ise kunagi otsinud välja eestlasi selle pärast, et eestlastega suhelda välismaal olles. Juhul kui sattud neile otsa ja teil on hea klapp, ühine ajalugu, tutvusringkond või tegevusvaldkond, siis võib see suhteid välismaal eestlaste vahel isegi tugevdada.“
„Meil vedas ajastusega väga hästi, sest väga paljud filmiprojektid jäid katki koroona tõttu, aga me saime just kõik ära filmitud vahetult enne kui pandeemia algas, kümme kuud montaaži ja siis Pimedate Ööde Filmifestival, kus see film leidis rahvusvahelise levitaja, ühe Kanada firma näol, kes hiljem tegi kõik diilid Austraalia, Euroopa ja mõne muu riigiga.“
„Ilu on privileeg, esteetika on privileeg. Kui sa mõtled näiteks tööintervjuu kontekstis, kui sul tulevad samasuguste kvalifikatsioonidega inimesed, siis me instinktiivselt eelistame inimest, kes näeb välja meeldiv. See tekitab väga huvitava ebavõrdsuse momendi.“
„Mulle endale hakkas ühel hetkel tunduma, et kui kogu mu elu keerleb selle ümber, et ma pean hea välja nägema, ma pean rühmatrennis käia, ma pean kõik oma toidud ise valmis tegema, ma pean tööl olema tubli, koolis olema tubli jne, siis mul ei jää aega ühiskonnaelus osalemiseks. Mul ei jää aega võib-olla poliitilises debatis osalemiseks, mul ei jää aega enda harimiseks. See on feministlikus vaates rõhumise mehhanism.“
„Need tunduvad kaks täiesti sürreaalselt erinevat maailma – ühel hetkel personaaltreenerina töötada, teisel hetkel filmitegijana ennast tõestada. Mu enda jaoks seal mingit vastuolu ei ole, aga näiteks meedia kirjutas PÖFF-i ajal mu filmist väga palju, mis mind kohutavalt häiris oli raamistamine läbi personaaltreeneri prisma.“
„Tohutu kergendustunne seisneb selles, kui sa annad endale aru, miks sa ennast survestad ja kust see idealismiiha tuleb.“
„Ma sooviks, et Eesti film areneks natuke kaugemale sellest sõjatemaatikast, mida me valdavalt Eesti kinodes näeme. Mulle lihtsalt tundub kahjuks, et neid teemasid, millest mina tahan kirjutada või filme teha... Ma ei saa öelda, et Eestis ei saa teha, sest sa saad kõike teha Eestis, kui sa ise selle eest maksad. Mu küsimus on see, et kui kaua peab filmitegija selle eest ise maksma?“
„Ma olin ainuke eestlane oma viimase mängufilmi meeskonnas. See on Eesti ja Suurbritannia kaasproduktsioon puhtalt selle tõttu, et minu produktsioonifirma on Eestis registreeritud firma, ometigi ma olen 25. inimesest seal meeskonnas ainuke eestlane. Mulle tundub, et see on mingisugune dimensioon, mida me ei suuda ära registreerida. Kui meil on inimesed, kes edendavad Eesti filmi mujal maailmas ja me siiski ei leia, et see oleks miski, kus Eesti tahaks ennast kaasa haakida rahastuse, kaastoodangu või kas või kaasamõtlemise näol, siis minu meelest meil on probleem.“
Raamatusoovitused
Charles Baudelaire luule
Joris-Karl Husymans – Against Nature
Emma Cannon
Elizabeth Gilbert
Saade on salvestatud 13. augustil 2022. aastal Paides, Arvamusfestivalil.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts