077: Andero Uusberg – psühholoogiateadlane, kes uurib, kuidas emotsioon inimest ja inimene emotsiooni juhib
„Ma arvan, et minu Eesti tunnetust on väga tugevalt mõjutanud need kolm aastat Ameerikas – see on sama, et võta kala akvaariumist välja ja ta saab aru, mis see vesi on. Et elada keskkonnas, kus mingid asjad, mida ma võtan iseenesest mõistetavalt ei ole iseensest mõistetavad, vaid nõuavad piletiraha, see pani mind väga hindama neid iseenesest mõistetavaid asju.“
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Silmapaistev psühholoogiateadlane Andero Uusberg on Tartu ülikoolis teadur ning afektiivse ja mõjutamispsühholoogia õppejõud. Tartu ülikoolis kaitses ta ka oma doktoritöö ning järeldoktorantuuri tegi ta Stanfordi ülikoolis. Kolme aasta jooksul töötas professor James Grossi emotsioonide regulatsiooni uurivas laboris. Oluliseimaks tulemuseks on raamistik, mis aitab seletada tunnete juhtimist mõtlemise muutmise kaudu.
2021. aastal oli ta Eesti valitsust koroonakriisis nõustava teadusnõukoja liige. Lisaks on ta töötanud aga Tartu Linnavalitsuse avalike suhete osakonna juhatajana ja telesaate "Terevisioon" saatejuhina.
Ta on sündinud Raplas ning tema isa Valter Uusberg on Eesti animafilmide lavastaja ning ema Urve Uusberg koorijuht ja psühholoog. Tema vennad töötavad loomevallas - Uku Uusberg on tuntud Eesti näitleja ja lavastaja ning Pärt Uusberg helilooja.
Selles saates räägime
Piiripealsest lapsepõlvest Raplas
Psühholoogia teaduses kõigesööjaks olemisest ja erinevatest spetsialiseerumistest
Tartu ülikoolis õppimise eelisest Stanfordi ees ning eksperimentidest, mis ei kinnita hüpoteese
Teadusrühma juhtimisest ja teemadest, millega tegeletakse
Erinevatest eksperimentidest – nende tugevustest, nõrkustest, eripäradest
Otsustamisest, eneseteadvusest
Kriisidest, tööst teadusnõukojas ja kuidas tajutakse sotsiaalteadlasi
Rahu- ja sõjaaja avaliku sektori erinevustest
Ameerikas tekkinud tugevast Euroopa identiteedist
Lisaks vastused kuulajate küsimustele.
Valitud mõtted
„Mul on keeruline rääkida vanemate panusest, sest see on nagu kalalt küsida „kuidas siis vesi ka akvaariumis on?“ – kui sa oled kogu aeg veest ümbritsetud, siis on väga raske seda objektiivselt kirjeldada.“
„See võis olla millalgi post-doc’i järel või sealt tagasi tulles, olin ma kogunud piisavalt teadmist või ka piisavalt ülbust, et mõelda psüühikast kui tervikust. Psühholoogia teaduse üks võlu ja valu on see, et professionaalne teadlane spetsialiseerub. Kui küsida psühholoogia teadlaselt midagi psüühikast, siis aus vastus on see, et täpsustame kõigepealt ära, millest me räägime. Mina võin rääkida sellest, kuidas inimese kuulmistaju toimib, aga ma ei tea mitte midagi sellest, kuidas ta plaane teeb, sellest, kuidas ta tunneb. Selles keskkonnas tegutsedes ka mina olen püüdnud mingitele liistudele lähemale hoida, aga mind on kogu aeg natukene ahistanud see, et ma olen kõigesööja psühholoogia mõistes.“
„See on üks eeliseid, kui inimene mõtleb, kas minna psühholoogiat õppima Stanfordi Ülikooli või Tartu Ülikooli – seal on väga palju põhjuseid, miks minna Stanfordi Ülikooli –, aga Tartu Ülikooli, näiteks, võib tulla psühholoogiat õppima selle pärast, et ühel hetkel võib juhtuda, et su kolleegid vaatavad sulle otsa ja ütlevad, et „kuule, meil on siin ainekavas mingit ainet vaja – meil läks läbirääkimiste psühholoogia õppejõud ära, kas sa võtaks?“.“
„Üks koht, kus ma selgelt saan üllatuse osaliseks on minu teadustöö, kus ma viin läbi eksperimendi. Eksperiment toetub minu teoreetilisel pakkumisel, kuidas inimene töötab ja need tulemused ei toeta seda hüpoteesi. Ma ei ole vaimse tervise säästmiseks kokku lugenud, kui paljud minu eksperimendid on sellised, mis toetavad minu hüpoteese ja mis ei toeta, aga ma julgen öelda, et enamus on sellised, mis ei toeta.“
„Praeguses teadlase vanuses on hästi suur rõõm ja privileeg töötada uurimisrühmaga – mul on doktorandid, magistrandid –, bakalaureuse tudengeid juhendavad sageli need samad doktorandid ja magistrandid. Minu peamised intellektuaalsed partnerid on doktorandid ja see on õudselt rikastav. See on natukene selline vampiiri jutt – „sul on noored, noored ajud, kellega sa saad mõelda koos, nendel noortel ajudel on mõned omadused, mida endal on vähem, võime küsida küsimusi täiesti uue nurga alt!“.
„Ma tahtsin katsetada sellist asja, mida mitmel pool maailmas on hästi edukalt katsetatud, et sa ütled inimesele midagi tema kohta, mis on ikka päris sügav. Sageli see käib niimoodi, et inimestele antakse vale tagasisidet tema vaimse võimekuse kohta. Öeldakse, et teed siin ühe testi ja siis öeldakse, et „ahaa, sina ei ole nii tark.“ Ja see läheb inimestele hinge ja me ka proovisime nii – mõtlesime välja, et on... Ma ei tea, kui ma seda katset korrata tahan, siis ma ei saa väga palju rääkida.“
„Oojaa, ja erinevalt minust ei pea Zuckerberg iga kord kirjutama eetikakomiteele taotlust, et tahaksime teha selliseid asju.“
„Üks õppetund, näiteks, oli see, kui pehmoks inimesed sotsiaalteadlasi peavad – inimeste all pean ma silmas reaalteadlasi. Mina olen üles kasvanud psühholoogia instituudis, mille rajaja ja turjal kandja on aastakümneid olnud professor Jüri Allik, kes on väga kvantitatiivne. Kes rakendab psühholoogide jaoks väga edasijõudnud matemaatikat. Sellega oleme olnud Tartu Ülikooli sotsiaalteadlaste seas suhteliselt kvantitatiivsed. Sealhulgas on Jüri Allik olnud väga eesrindlik publikatsioonide kokku lugemises, ja ka selles on olnud Tartu Ülikool mõõtkavas psühholoogid maailma teaduses väga edukad.“
„Mina ei väsi kordamast seda õppetundi, et „enne veel kui ma tülli pöörasime olime me hullult ägedad!“. See, kuidas Eesti reageeris esimesele lainele oli imeline. Ma arvan, et mitmekihiliselt – riiklik reaktsioon oli hästi mõistlik, et mobiliseeriti täiendavad ressursid, oli kriisistaap, kommunikatsioonistaap. Aga ka seda, et inimesed olid hästi ettevaatlikud ja tõid tõsiseid ohvreid – üsna abstraktse ja sageli, paljude inimeste jaoks mitteisikliku ohu tõrjeks.“
„Teised õppetunnid on võib-olla rohkem seotud valitsussektori kommunikatsiooniga. Siin võib minna rohkem või vähem tehniliseks, püüdes seda hoida üldiselt, siis mulle tundub, et see, mida me hästi valusalt nägime oli see, mis juhtub siis, kui kedagi ei ole palgatud vastutama selle eest, kuidas inimesed asjadest aru saavad.“
„Ma arvan, et minu Eesti tunnetust on väga tugevalt mõjutanud need kolm aastat Ameerikas – see on sama, et võta kala akvaariumist välja ja ta saab aru, mis see vesi on. Et elada keskkonnas, kus mingid asjad, mida ma võtan iseenesest mõistetavalt ei ole iseensest mõistetavad, vaid nõuavad piletiraha, see pani mind väga hindama neid iseenesest mõistetavaid asju.“
Raamatusoovitused
Daniel Kahneman – Kiire ja aeglane mõtlemine
Saade on salvestatud 12. augustil 2022. aastal Paides, Arvamusfestivalil.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts