064: Reet Aus – moedisainer, ettevõtja ja kestliku ringmajanduse eestkõneleja
064: Reet Aus – moedisainer, ettevõtja ja kestliku ringmajanduse eestkõneleja
“Inimeste peas on ettekujutus, et kõige suurem keskkonnamõju tuleb transpordist. Ei tule. Tegelikult tuleb toormaterjalist. Nii on see enamus tööstustes ja nii ka moetööstuses. Kõige suurema keskkonnamõjuga toormaterjal on puuvill.”
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Reet Aus on moedisainer, kes on paljudele eestlastele tuntud oma jätkusuutliku rõivaäri ja kuulsate upcycled T-särkide poolest. Viimasel ajal on tema taaskasutamise põhimõtted üha enam maailmas kõlapinda saama hakanud: tema töö vähendab moetööstuse mõju keskkonnale, suunates masstootmisest ülejäävaid kangaid tagasi tootmisse.
Reedal on doktorikraad Eesti Kunstiakadeemiast ja ta on EKA jätkusuutliku disaini ja materjalide labori ringdisaini teadussuuna juht ja vanemteadur. Ta on töötanud teatrikunstnikuna nii Eestis kui ka välismaal, enim Von Krahlis, Tallinna Linnateatris ja Nargen Operas, ning disaininud kostüüme mitme Eesti filmi jaoks. 2021. aastal president Kersti Kaljulaidi Keenias toimunud riigivisiidil lansseeriti ka EKA ja Keenia Moi ülikooli vahel koostööprojekt, mille eesmärk on leida lahendusi tekstiilijäätmete ringlusse võtmiseks – Reet on selles projektis aktiivselt tegev.
Selles saates räägime
lapsepõlvest ja kätega tööst
upcycling’u ja ringmajanduse põhimõtetest
Reet Ausist kui ettevõttest
tarneahelatest ja tootmisest
koostööprojektist Keenia Moi ülikooliga
Valitud mõtted
“Ma õppisin väga varakult õmblema. Ma hakkasin endale umbes kümne-üheteistaastaselt ise riideid õmblema kardinatest ja teiste vanadest rõivastest–mis kätte saada oli, sest midagi eriti peale sitsikanga poest ei saanud. Kätega asjade tegemine on alati mulle väga meeldinud, ükskõik mis see ka siis ei ole. Kui sa ise lood midagi, siis see tekitab tunde, et oled midagi ära teinud. Pärast, kui näed tulemust, on hea tunne.”
Ülikooli minemisest: “Ega mul mingit suurt moehuvi tegelikult ei olnud ja mul ei ole klassikalises mõistes seda moehuvi kunagi olnudki. Aga disainihuvi kindlasti, huvi protsesside vastu; disainiprotsessi sa saad lihtsalt juurutada praktiliselt igas valdkonnas. Disainmõtlemine ei pea lõppema ühe moetootega, see võib lõppeda ka sõna otseses mõttes parema eluga.”
“See kogukond liialt suurt ei ole maailmas, kes [jätkusuutliku moe] teemadega tegeleb, see muidugi on väga jõudsalt kasvav–viimase viie aastaga lausa plahvatuslikult. Neid, kes tegelevad sellise praktilise distsipliiniga või disainiuurimusega, on vähe. Inimesed on tavaliselt kas teoreetikud või praktikud. Kahte ühendada on keeruline. [...] Aga suur osa innovatsiooni sellisest koostööst just sünnibki.”
“Ühiskonnas umbes selline süsteem ongi, et kümme protsenti hakkavad ees minema ja kui on kriitiline piir saavutatud, siis tulevad ka teised järgi. Miks suur osa muutusi praegu toimuvad, on ikkagi Euroopa Liidu reguleerimine. Nii kurb kui see ka ei ole, selline piitsameetod töötab kõige paremini. [...] Kuna meil ei ole vanemas põlvkonnas ka harivat tausta jätkusuutlikkuse kohta, siis on meil suur hulk ettevõtjaid, kellel puudub teadmine, kuidas seda teha, ja teiselt poolt on meil olnud regulatiivne vabadus, mis pole ettevõtteid sinna suunas liigutanud.”
“Me mõistame lõputult hukka inimesi, kes lendavad lennukiga, aga me ei vaata seda mõju, mida me loome rõivaid tootes ja soetades. Kui ühel hetkel maksustamine seostatakse CO2 mõju ja riideeseme kestvusega, siis see muudaks seda turgu väga palju. Kui hakkaks kehtima ‘tootja omavastutus’, mida ka meie Keskkonnaministeerium soovib rakendada selles tööstusharus, siis suurkorporatsioonidele–kes hinnapõhist tootmist teevad ja kes ei ole kunagi mõelnud ringdisaini peale–, nende ärimudelile on see hukatuslik. Sellepärast on ka järjest rohkemad ettevõtted hakanud ringmajanduse poole liikuma.”
“Inimeste peas on ettekujutus, et kõige suurem keskkonnamõju tuleb transpordist. Ei tule. Tegelikult tuleb toormaterjalist. Nii on see enamus tööstustes ja nii ka moetööstuses. Kõige suurema keskkonnamõjuga toormaterjal on puuvill.”
“[Rõivatööstus] on küll olnud üks valdkond, kus teadusrahastus on olnud nii puudulik, kui üldse saab olla, arvestades kui suur on selle tööstuse mõju ja potentsiaal. Selles mõttes on see tööstusharu kurvas seisus ja igal otsustajal on väga erinevad huvid.”
Keeniast: “Sinna me sattusime, kui hakkasime Jaak Ilmiga tegema järge filmile “Moest väljas”–uue filmi nimi saab olema “Täiesti moest väljas”. Kui me esimeses filmis keskendusime tootmisjärgsetele jäätmetele, siis nüüd me oleme otsustanud vaadelda tarbijajärgset jäädet, mis on Euroopas osutunud suureks ja keeruliseks jäätmeprobleemiks. Eestigi on sellega väga hädas. Euroopa Liidus kogutakse kokku 25% kasutatud rõivaid ning sellest vaid 1% läheb ümbertöötlusesse; tegelikult 70% kõigest, mis turule pannakse, läheb otse prügilasse. Kõik, mis meil müümata jääb, pakitakse kokku ja saadetakse Aafrikasse. Meie võtame seda humanitaarabina, aga sealtpoolt vaadates näeb see teistmoodi välja.”
“Kui ma kunagi kuskil kellelegi ütlesin, et Eestis on 1,3 miljonit inimest, hakkas ta naerma ja ütles: “Oi, see on ju nagu väike klubi!” Väiksuse ja paindlikkusega üldjuhul ongi Eestit hea tutvustada.”
“Mind on alati huvitanud inimese sisemaailm, sest seda saab täpselt samamoodi disainida, oma elu ja tulevikku kujundada.”
Enda vähem õnnestunud projektidest: “Eks ma olen ikka eestlase natuuriga–ma nii kaua proovin, kuni ma saan aru, kuidas mingi asi töötab. Kui tõesti tuleb sein ette, siis tuleb loobuda, ja on väga lihtne loobuda, sest sa oled kõik ära proovinud. [...] Seda mõnusam on vili hiljem maitsta, kui sa oled proovinud erinevaid variante. Seda, et midagi esimesel korral õnnestub, juhtub väga harva–seda teavad kõik, kes asju on teinud. See on protsess.”
Raamatusoovitused
Hermann Hesse – Siddhartha
Indrek Hargla – Apteeker Melchior
Saade on salvestatud 13. mail 2022. aastal Tallinnas.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts