061: Terje Toomistu – antropoloog, kes uurib inimlikkust nii piiridega kui piirideta maailmas
„Igasugune praktika, mis võtab inimestelt väärikuse või võimalused oma potentsiaali avada – kui numbrid kokku lugeda, siis on kõik need praktikad kahjulikud. Kuigi nad võib-olla toetavad mingi kitsa ringkonna huvisid või nende võimalusi kitsal ajaperioodil, näiteks poliitikas järgmised valimised.“
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Terje Toomistu on eesti antropoloog, kes on laiemale avalikkusele tuntud oma dokumentaalfilmide „Põlvkond piiri taga” (2022) ning „Nõukogude hipid” (2017) kaudu.
Tal on bakalaureusekraad Tartu Ülikooli majandusteaduskonnast ning magistrikraadid nii etnoloogia kui ka kommunikatsiooniuuringute alal. 2019. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoritöö Indoneesia transsooliste naiste ehk waria’de soolise subjektsuse ja kuuluvuspüüdluste teemal, kus ta keskendub feministliku antropoloogia perspektiivist waria'de kogukonnale, kellest ta juba varem oli teinud dokumentaalfilmi „Wariazone" (2011, koos Kiwa’ga).
Ta on elanud ja õppinud Prantsusmaal, Venemaal, Indoneesias, Ameerika Ühendriikides ja Hollandis. 2013/2014. õppeaastal viibis ta Fulbrighti stipendiumiga California Ülikoolis Berkeleys.
Ta on Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna teadur ning 2020. aastast Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrandi "Noored eestlased välismaal” juht.
Selles saates räägime
Väikelinnas elamisest ja kasvamisest, lapsepõlve mängumaast teatrikeskkonnas.
Globaalse maailma avanemisest tänu töösuvele Londonis.
Indoneesias elamise ja töötamise kogemusest, mis tõi muu hulgas Eesti akadeemilisse maailma feministliku antropoloogia.
Waria’de kogukonnast Indoneesias.
Kuidas me ainult võidame sellest, kui kõigil inimestel on võimalus ennast avada ja luua.
Nõukogude hipide põlvkonna uurimisest ja filmi tegemisest.
Rände olemuse muutusest ja filmi tegemisest Eesti kolmanda migratsioonilaine kohta.
Valitud mõtteid
„Meil oli vanematega hästi usalduslik suhe, võib-olla seda võib nimetada vabakasvatuseks. Mul oli tõesti väga palju vabadust teha erinevaid asju, minna nädalavahetuseks Tallinna, kui ma olin veel alaealine. Mul oli vabadust korraldada alternatiivmuusika üritusi, elasin oma elu, aga seda usaldust tagas ka see, et mul olid kõik asjad korras.“
„Ma kirjutasin oma majandusteaduste bakalaureusetöö kultuuridevahelisest brändingust – ma vaatasin mobiiltelefonide brände Peruus, Boliivias ja Eestis. Tagantjärgi ma võin juba naerda selle üle ja öelda, et see oli n-ö wannabe antropoloogia – ma juba tahtsingi näha, kuidas inimesed mõtestavad ja tajuvad brändi kui abstraktset konstruktsiooni erinevalt, lähtuvalt oma kultuuritaustast.
„See on tore, kuidas nooruse vabadus võimaldab tegelikult üllatada ennast ja maailma, mida sul on võimalik teha, kui sul on aega ja tahtmist.“
„Ilusalongides töötamine on väga võimestav kogemus, samas ööelu, seksuaalteenustega on olulised nüansid, mis toetavad waria’de indentiteeti. Kas või seeläbi, et see on koht, kus neil on võimalus kohata mehi, kes on neist huvitatud, mis annab neile võimaluse tunda end naistena, nagu nad tunnevadki, tunda end atraktiivsena. Teiselt poolt on see ka nõiaring, sest ööeluga on seotud erinevad riskid – alkohol, narkootikumid, seksuaalsel teel levivad haigused.“
„Igasugune praktika, mis võtab inimestelt väärikuse või võimalused oma potentsiaali avada – kui numbrid kokku lugeda, siis on kõik need praktikad kahjulikud. Kuigi nad võib-olla toetavad mingi kitsa ringkonna huvisid või nende võimalusi kitsal ajaperioodil, näiteks poliitikas järgmised valimised.“
„Esimene nõukogude hipide [filmi] cut oli läbi meie roadtrip’i Venemaale, aga siis juhtusid üksikud imed ja me leidsime väga haruldased arhiivimaterjalid, üksikud filmirullid, mis olid säilinud. Seeläbi õnnestus meil fookust rohkem ajaloolisuse poole kallutada, mis minu jaoks oligi algne idee, sest hipiliikumise ajalugu on kõige köitvam: kuidas liikumine algas; kuidas see politiseeriti; suruti põranda alla; kuidas kitsikuses loodi iseolemise võimalus läbi võrgustiku.“
„Ma kirjutasin projekti, olles lõpetanud doktoritöö ja olles töötu, ja ma tajusin survestatust, et nüüd ma pean Eestist ära minema, sest Eestis ma ei leia erialast tööd. See oli paljuski isikliku frustratsiooni tasandil, mida ilmselt paljud inimesed on tundunud: kas nad saavad Eestis erialast tööd, kas nad saavad siin väärikat palka, kas nad saavad siin töötada asjadega, mis on olulised, või neil on vaja minna mingisuguse survestatuse tasandil mujale, kus on võimalusi rohkem.“
„Kodu-Eesti ühiskond peaks olema vaimselt valmis selleks, et need inimesed, kes tulevad uute kogemustega tagasi, ka väärtusalaste värskendustega, või kui nende elukaaslane ei ole valgenahaline, siis me oleme valmis neid vastu võtma. Loomulikult tagasipöördumine ei peaks olema diasporaapoliitika ainus ega peamine eesmärk, aga me kõik võidaksime sellest, kui see võimalus oleks inimestel olemas.“
„Neil inimestel, kes elanud mujal, on võrdlusmoment. Isegi kui paljud neist ei tule tagasi, mis on okei, siis Eestisse tagasitulles on neil kahe ühiskonna võrdlusmoment – neil on võimalus mitte teha neid vigu, mis on välismaal tehtud ja samas võtta välisriikidest kaasa see parim kogemus, kuidas teha siin asjad paremini ja teistmoodi.“
Raamatusoovitused
Berger & Luckmann – Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus
Michel Foucault – Teadmiste arheoloogia
Judith Butler – Olulised kehad: seksi diskursiivsetest piiridest
Saade on salvestatud 19. aprillil 2022. aastal Tallinnas.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts