054: Martin Lazarev – positiivsusest pakatav toote- ja graafiline disainer, kes on tuntust kogunud ka tänavafotograafina Brasiilias
054: Martin Lazarev – positiivsusest pakatav toote- ja graafiline disainer, kes on tuntust kogunud ka tänavafotograafina Brasiilias
“Meile, eestlastele on sisse kodeeritud ajaline lüliti ja me mõtleme alati ette. Brasiillane ei mõtle – miks ta peakski!? Homme on täpselt samasugune ilus päev ja midagi hullu ei ole. Näiteks kui raha saab otsa, siis rand ei saa otsa ja raha tuleb tulevikus. Eestlasel on teistmoodi – kui suvel puid ei tee, siis talvel külmud kringliks.”
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Martin Lazarev on graafiline disainer, tootedisainer ning illustraator. 2008. kolis ta Brasiiliasse ning hakkas muu hulgas aktiivselt tegelema tänavafotograafiaga, jäädvustades sealset kohalikku elu. Tema veebipõhises Flickri fotoalbumis on kesksel kohal inimene ja tema ehedad emotsioonid – Rio karnevalilt, tööpostilt, tänavalt, rannast, ja kõikvõimalikest muudest argistest hetkedest. Tema tööd on ilmunud ka Brasiilia fotoajakirjade esikaantel.
Martin on sündinud Tartus ja lõpetanud Tartu Kunstikooli kujundusgraafika eriala, kuid õppinud ka nii klassikalist joonistamist kui mööblidisaini ja -restaureerimist. Fotograafiat õppis ta peamiselt omal käel praktika käigus.
Lisaks fotograafiale on Lazarev tuntud ka disaineri ning illustraatorina, tema loomingut leidub kõikjal meie ümber, teiste seas on tema loodud kino Artis, Raadio 2, Eestimaa Looduse Fondi, Proto avastustehase jpt. logod. Ta on kujundanud raamatute esikaasi, loonud plakateid ning leiutanud +ID kaardi lugeja.
Selles saates räägime
Magusast ja lõbusast kasvamisest Tartus, Pärnus ja Abja-Paluojas
Vanemate mõjust disaineriks kasvamisele ja esimest erialasest tööst tänu neile
Tema mitmetest esimestest Tartu Kunstikoolis
90ndate Tartust ja hip-hop pidude korraldamisest
Enesearengust juurde õppides ja tööd tehes
Eestist Brasiiliast vaadatuna ja Brasiiliast Eestist vaadatuna
Valitud mõtteid
“Minu disaineri elukutse algus just sellest, et olin oma vanemate stuudiotes ja jälgisin, kuidas käib tehniline töö; kuidas käib logode, kirjade ja küljenduse kokkupanek.”
“Mul on alles paar füüsika tööd, kus ma ei osanud õiget lahenduskäiku, aga ma leiutasin sinna juurde omamoodi ülesande lahenduse ja õpetaja kirjutas juurde “kreatiivse mõtlemise eest saad lisapunktid” ja ma sain töö tehtud.”
“Ma olin esimene, kes esitas joonestustöö prindituna arvutist – keegi varem ei olnud seda teinud. Ma tegin vist DJ-puldi joonise ja pärast arutelu see aktsepteeriti. Tänu sellele tuli ka kutse trükkikotta tööle saada.”
“Esimestel aastatel, kui sa oled noor ja kogenematu, siis võid närvi minna ka siis kui klient küsib rohkem kui kolm kavandit. Tegelikult ei tasu närvi minna, vaid õige on teha kas või 50 kavandit – rahu, küll see lõplik kavand saabub. Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa tegelikult õpid ja järgmise tööga oled sa juba kavalam ja parem.”
“Minu puhul tekkisid tööd nõnda, et ma proovisin end ise suskida kuhugi. Otsida, ise õppida, katsetada ja saata. Ma saatsin töid isegi USA-sse ajakirjade logokonkursidele – printisin kiledel välja –, kuigi sealt ei tulnud mingit vastust. Kõige rohkem aga mõjutas tööd see, et hakkasin oma pidudele tegema flaiereid.”
“Kõige olulisem on kui sul on entusiasmi ja huvi enda alaga tegeleda. Sa õpid iseseisvalt või kellegi abiga, aga sul on optimism ja uudishimu neid asju lähemalt selgeks teha endale.”
“Mul ei ole näiteks autojuhilubasidki praegu, sest mind siiralt ei huvita autosõit. Mind huvitab loodus, linnud, loomad ja reisimine.”
“Miks just tänavafotograafia? Sest mulle ei meeldi, kui keegi ütleb mulle ette, mida teha. Juba disainerina peab olema väga palju kannatust, et teha, mida klient nõuab. 90% teed kliendile nagu tema soovib ja vaid mõned kliendid ütlevad, et tee nii nagu sina soovid – me usaldame sind täielikult.”
“Mul on mõned pildid, mille juures ma olen hiljem mõelnud, kuidas ma selle pildi saanud olen? Kuidas ma üldse julgesin sinna minna? Esimestel aastatel ma ju tegelikult ei teadnud, mis toimub. Kümme aastat hiljem neid vaadates saan ma aru, et tegelikult on mul õnne olnud ja olen libisenud probleemidest mööda.”
“Ma olen õppinud Brasiiliast aru saama ja seal elama. Minu iseloom ei ole selline, et ma tahaksin muuta neid, vaid ma pigem kohanen oludega, et hakkama saada. Ma ei vingu kui ma ei saa hakkama, vaid ma mõtlen, et eks see ole mu enda viga ja ma pean midagi endas muutma, et teises kultuuriruumis hakkama saada.”
“Ma ütlen kindlasti seda, et seda eesti nalja ja huumorisoont peab taltsutama. Kui eestlane arvab, et ta läheb väljamaale ja teeb eesti musta huumorit ja arvab, et see on lahe, siis ma võin julgelt öelda, et see ei ole lahe.”
“Meil, eestlastel on sisse kodeeritud ajaline lüliti ja me mõtleme alati ette. Brasiillane ei mõtle – miks ta peakski!? Homme on täpselt samasugune ilus päev ja midagi hullu ei ole. Näiteks kui raha saab otsa, siis rand ei saa otsa ja raha tuleb tulevikus. Eestlasel on teistmoodi – kui suvel puid ei tee, siis talvel külmud kringliks.”
“Kooliajal oli vabandus, et äratuskell ei tirisenud ja õpetaja muigas “nojah, istu”. Aga Brasiilias on täiesti müstilised vabandused – keegi vanavanematest suri ära –, aga sa ei ütle, et “ära valeta”, vaid “nojah, mis siis ikka”.”
Saade on salvestatud 18. veebruaril 2022 Tallinnas.
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts