053: Dr. Piret Paal – palliatiivset ravi arendav teadlane inimlikkusest ehk kuidas hoolitseda kroonilisi haiguseid põdevate inimeste eest nende elu lõpus
053: Dr. Piret Paal – palliatiivset ravi arendav teadlane inimlikkusest ehk kuidas hoolitseda kroonilisi haiguseid põdevate inimeste eest nende elu lõpus
“Palliatiivses ravis nähakse inimest, tema sotsiaalsete, emotsionaalsete, hingeliste vajadustega. Kaasatakse ka pere ja perega seotud probleemid ja üritatakse neile koos lahendust leida. Haigus ei ole kunagi patsiendi isiklik probleem, see on alati terve pere probleem.”
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
Dr. Piret Paal on palliatiivsele ravile keskendunud teadlane, Salzburgis asuva Maailma Terviseorganisatsiooni koostöökeskuse direktor ja palliatiivse ravi magistriõppe programmi teadusjuht. Ta on olnud Euroopa Palliatiivravi Liidu (EAPC) liige aastast 2011. Tema peamised teadustööd on seotud palliatiivse ravi ja tervishoiutöötajate vastavate teadmiste edendamisega.
Palliatiivne ravi on terviklik aktiivne ravi patsientidele, kellel on elu ohustav ja elukvaliteeti halvendav tervislik seisund nagu rasked kroonilised haigused, traumajärgsed seisundid, erinevad sünnipatoloogiad jt. Palliatiivne ravi muutub üha olulisemaks, sest vananevas ühiskonnas kasvab eakate osakaal ühiskonnas, mistõttu kasvab ka kroonilisi haiguseid põdevate inimeste arv.
Piret on õppinud Tartu Ülikoolis eesti ja soome-urgi filoloogiat, kus 2004. aastal kaitses ta teadusmagistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule erialal. Tema magistritöö käsitles halltõve ehk malaariaga seotud kujutelmi eesti ja soome-karjala rahvapärimuses. 2011. aastal kaitses ta Helsingi Ülikoolis doktoritöö, mis käsitles Soome vähipatsientide kogemusi. Varem on ta töötanud teadlasena Tartus, Turus, Helsingis ja Münchenis.
Selles saates räägime
Pireti õpingutest ja karjäärist nii Eestis kui välismaal
Palliatiivse ravi minevikust, olevikust ja tulevikust
Hospiitsravi erinevatest nüanssidest nii haigele kui lähedastele
Mida on ta õppinud palliatiivset ravi uurides selle kohta kuidas elada kui oled terve?
Mitmekeelsuse võlust ja valust
Valitud mõtteid
“Ma olen väga tänulik vanematele, et nad ei ole kunagi öelnud, et “see ei ole võimalik; see ei lähe mitte; sa ei saa sellega hakkama”. Alati öeldi ikka, et “proovi, katseta, tee!”. Nad on alati toetanud.”
“Mina ei uuri surma, vaid haigusega koos elamist.”
“Palliatiivses ravis nähakse inimest, tema sotsiaalsete, emotsionaalsete, hingeliste vajadustega. Kaasatakse ka pere ja perega seotud probleemid ja üritatakse neile koos lahendust leida. Haigus ei ole kunagi patsiendi isiklik probleem, see on alati terve pere probleem.”
“Ka Poolas on hospiitsravi hästi arenenud, sest paavst Johannes Paulus II toetas väga hospiitsi ja ütles, et see, kuidas inimesed kogevad oma elu lõppu on ka märk sellest, mis tasemel ühiskond on.”
“Kui sa näed oma lähedast kannatamas, siis see mõjutab ka sind, isegi kui sa oled täiesti terve inimene. Kui sa leinamisel ei ole üldse rahul sellega, kuidas su lähedane suri, siis see jääb sind ka vaevama, kuni su enda surmani, kui mõtled, et niimoodi ma küll surra ei taha.”
“Eestis on suur probleem, et meil ei ole isegi sõnu, millega elulõpu teemast rääkida. Kasutatakse mingeid sõnu teadmata, mis selle taga on - nõnda võivad tekkida isegi ravivead.
“Eestis ei ole kiitmine üldse kombeks ja Uku Masing on juba kirjutanud, et Eestis on selline laibakultuur, et kui inimene on surnud, siis tullakse lillede ja tulede-viledega ning räägitakse, kui tore inimene sa olid. Kui inimene elab, siis on väga raske seda head sõna öelda.”
“Spirituaalsus on täpselt see, mida patsient ütleb, et see on. Mõne jaoks on see loodusega üks olemine - see on paljude jaoks väga-väga oluline. Teiste jaoks on see ruumi andmine iseenda kuulamiseks - kas ma märkan üldse, et ma vajan õhku selleks, et elada ja tegutseda. Ja see võib ka olla suhe religiooniga.”
“Kui tulevad robotid, kes mõõdavad patsientide vererõhu ja veresuhkru, siis on tekkinud küsimus, et mis õed peaksid tegema. Aga mina olen mõelnud, et siis ongi õdedel aega istuda patsiendiga ja nendega juttu rääkida või lihtsalt olla seal, et patsient saaks magada. Ma ei suuda endale ette kujutada olukorda, kus oleks võimalik palliatiivset ravi osutada inimressursita.”
“Miks me peame tervishoiutöötajatele andma väljatöötatud suhtlusmudeli? See on suur väljakutse, sest kui patsiendid vajaksid suhtlust ja tähelepanu, siis tervishoiutöötajad ei tea, kuidas seda teha. Nad on õppinud, kuidas vastu võtta kiireid otsuseid kriitilises olukorras; arvutamine, mis on õige annus. Isegi kui alguses meditsiinitudengid on väga empaatilised, siis see kaob lõpuks ära, sest isegi kui nad tahavad teisiti läheneda, siis töökohal öeldakse, et “meil on alati tehtud nõnda ja ärge hakake omaloomingut tegema”.”
Raamatusoovitused
E. M. Remarque, É. Zola ja E. Hemingway teosed
Claude Lévi-Strauss - Sad Tropics
Saade on salvestatud 12. veebruaril 2022 üle Zoomi (München / Tallinn).
Kuula 🎧 Spotify / Apple Podcasts / Google Podcasts
PS: Loe ka äsjailmunud artiklit Marin Mõttuselt üleilmse eestluse kohta, kes mainib meie taskuhäälingut.